Lapsetapja Luther

Indrek Hargla romaan «Palveränd...» pakub ohjeldamatut fantaasiat, mis paiguti rabedaks kisub.

Tont teab, mis see siis nüüd on – mingi kuulsuste paraad: ühes loos Luther, Cortés, Las Casas... Nagu Tootsi peenar? See on alternatiivajalooline romaan, vastatakse mulle: esimeses, selles õiges maailmas, kulgeb kõik nõnda, nagu minema pidigi, aga teises on mõnigi asi pahupidi.

Plika ratsu pepul. «Palverändu» lugedes püüdsin olla hoolikas lugeja ja tähelepanelik eelkõige suurepärase, õrna ja usutava armastusloo suhtes, mida raamat pakub. Kahtlemata mõjus väga hästi Hargla peategelase sisekaemus: ainult naine on suuteline teatavaks täiesti eriliseks pilguks, selleks pilguks, mis niivõrd «ei taha, kui just kutsub ja lubab».
Vapustav, sest see ongi täpselt nii. Hargla on tabanud inimeksistentsi üht põhialust.
Armuloo juures on hea veel seegi, et maag ja alkeemik Agrippa ei ole tehtud lõpuni elajaks – ta on lihtsalt üks õnnetu mees, kes liialt palju oma ratsionaalse ülesande kütkes. Ja tuline napis rõivais plika ratsu pepul ratsaniku taga on samuti hea leid.
Autor kujutab Finisterre’i graniidist maakitsust Ibeeria poolsaare lõpus. Ses kirjelduses laseb ta lendu palju ilusaid kujundikotkaid: siin ju lõpeb Euroopa, vanad roomlased pidasid seda maailma lõpuks... Hispaanlased ise imestaksid, kui nad seda loeksid – kuidas on küll selleks suuteline üks põhjamaa poeg! Aga suuteline on sellepärast, et tal on häid eeskujusid: kunagi andis Lennart Meri eesti rahvale suuna iseenda ja teistegi juurte otsimiseks läbi tähtede müstika. Tuhande aasta tagune inimene võis tõesti mõelda, et kui siin, üheksa leegua kaugusel Compostelast maailm lõpebki, siis ulatub see neem juba uue maailma merre.

Tõenäosus ja viha. Hargla ajalootõlgendus on osalt huvitav, osalt paneb muigama, kuid lõpuks ajab mõni asi ka vihale. Kõigepealt väga tõenäostest asjadest ja siis vihast.
Irreaalmaailmast on koristatud Karl V ja Saksa-Rooma keiser tegutseb hoopis koos Lutheriga, selle põhjuseks on «frantsiskaanide kui tasakaalustava teguri» (võtsid vähemaks paavsti võimuiha) puudumine. Miks ka mitte? Maailma ajalugu võis ju teatud tingimustel tõesti nõnda pöörduda.
Ent Hargla kujutatud Martin
Luther on vihane väikeste laste peale, ütleb, et värdjad ja haiged lapsed tuleb maha tappa, see puhastavat natsiooni verd. Tegelik Luther oli vihane vaid paavstisulaste ja mässavate talupoegade peale. On teada, et ta iial ei keeldunud ühegi lapse ristimisest, ehkki pühakiri nõuab ristimist üksnes usu alusel. Tuleks paremini õppida ajaloolisest kogemusest: see ei ole mitte ka enam pseudoajalugu, kus võtmeisikutele võib anda ükskõik missuguseid iseloomujooni. Masse tõukab ajalugu alati ühte ja teise suunda, aga Lutherit ega Leninit juhus ei kõiguta.
Sellest kirjust armastusloost selgub, et kui ikka piisavalt mööda maailma rännata, siis näeb kõik tähtsad mehed ära. Fantaasia on autoril kohati rabedavõitu, see on põhipunkt, mis vajaks mõnikord lihtsamale lugejale mõistetavamaks tegemist.
Kahtlemata võiks nii mõnigi eesti autor kirjutada raamatu sellest, kuidas keegi mister lendab Mattias Rustiga Alexanderplatzile, kust võetakse peale Schröder. «Siis lendame Mehhiko ürgmetsadesse ja siis keset Peetruse platsi... lööme paavstile endale patsi!»

Tekst Aarne Ruben