Sarafan ja lillepärg ja udiridiralla…

Foto: Igor Taro

Niipea kui sarafanides pikkade patsidega neiud kollasest Gazelli-bussist välja saavad, hakkab nende veniv lauluhääl peenikese joana palava juulikuise päikese eest lopsaka roheluse varju mattunud külateed pidi voolama.

Hääl siseneb igasse teeäärsesse väravasse ning väravatagusesse tarre, äratades küla taluhaaval südasuvisest päevauinakust.

Päev on juba õhtusse veeremas ja ei lähe poolt tundigi, kui kümmekonna majapidamisega Olohkuva tühi külatänav täitub inimestega. Valge Žiguli, sinine mopeed ja tänava otsas põristav punane traktor kuulutavad naaberkülade rahva saabumist.

Rahvas koguneb avarale külaplatsile, mille ühes servas seisab kividele tõstetud palkidest Olga auks õnnistatud külakabel, mille katusest on tärganud pika metallristiga väikene sibulkuppel. Setu tsässonad on täpselt samasugused, kuid ilma kuplita.

Keskne tuli

Hetk hiljem on kohalik kultuuriedendaja-organisaator Niina juba kõik elanikud ja külalised üles rivistanud. «Meil tuleb täna õhtul nüüd selline programm…» alustab ta. Ilma temata kasvaks kogu ümbruskond umbrohtu ning pühad jääksid pidamata.

Sarnaselt meie jaanipäevaga on ka venelaste Ivanov den’i üks kesksemaid teemasid suur lõke. Tuli, mis valgustab, puhastab ja toob õnne. Peojuht palub vaid õnnepüüdmisel mõõdukust säilitada. «Teeme nii, et üle lõkke hüppamist me kohe algul ei harrasta. Laseme tal ikka veidi ära põleda,» osutab Niina platsi keskel kõrguvale oksahunnikule, kuhu on kuhjatud kogu tänavaäärne võsa koos väljajuuritud kändudega.

Ka ujuda seekord vana kombe kohaselt ei saa. Olgugi et varasematel aastatel olla naised veel sarafanide väel vette roninud, olla kohalikud veekogud nüüdseks juba liialt kinni kasvanud.
Ümbruskonna peenemast taimestikust on suur osa rännanud neidude ja naisterahvaste valmistatud pärgadesse, millest igaüks peaks sisaldama kohalikult aasalt korjatud vähemasti seitset eri liiki.

Lilled peas

Paistab, et seekord on mõned sohki teinud, sest lisaks valgele putkele, karikakrale, ristikule ja rukkilillele leidub nende seas ka krüsanteeme, roose ja liiliad. Rahvapärimuse järgi oli vene neidudel pärgi tarvis jällegi peamiselt isikliku õnne kuulutajana.

Ühe versiooni kohaselt tuli pärg koos põleva peeruga lasta jaaniööl vette ujuma ning kõige pikemalt veel püsinud pärja omanikku ootas kõige suurem armastus ja kõige eredamalt põlenud peeru süütajat kõige õnnelikum elu.

Teise variandi järgi läks neiu koos pärjaga magama ning sai oma väljavalitut näha, kes pidi tulema ja pärja ära võtma. Kas ilmsi või unes, olenes ilmselt juba neiu enda kõlbelisuse astmest.

Nii ei jäägi sarafanide ja lillepärgadega kaunistatud neidised pikalt ootama, kui võtavad taas lauluviisi üles ning haaravad kõiki endaga kaasa suurde lauluringi ehk horovod’i.

Algab ringmäng, mille sisuks on kõik meesterahvad kõigepealt ringi keskele saada ning seejärel sundida neid ringist väljumiseks üht vabalt valitud naisterahvast põsele suudlema.

Miskipärast katsuvad mehed küll naisteringist üle hüpates, küll vahelt läbi roomates põgeneda igal muul võimalikul moel. Järgmine, ülejärgmine ning üle-ülejärgmine mäng kuuluvad umbes samasse valdkonda.

Enne kui teistsuguste mängude voor pihta hakkab, käib energiast pulbitsev Niina kabeli trepimademel istujaid hurjutamas ja ringi ajamas. «Nii, penskarid, tagumikud püsti ja ai-da mängima,» instrueerib ta. Sundusest pääsevad vaid kabeli varjus suitsetajad.

Seekordse mängudeseeria eesmärgiks on lähendada rahvast füüsiliselt üleüldise lõimumise teel. Horovod hakkab end niidirulli kombel sisse kerima, kuni kogu seltskond on esimese inimese ümber sama tihedalt kui hommikused töölesõitjad Moskva metroovagunis. Vaid selle vahega, et metroos ei mängi inimesed seda vabatahtlikult.

Inimlik rõõm kandub üle ka naabruses rohtu mäluvale kitseperele, mis algul vargsi kuid ajapikku järjest julgemalt end külaplatsi servale sätib. Üks tall pudeneb lõpuks pere küljest lahti ning laskub vabasse rännakusse huilgava ja möirgava inimhulgaga.

Soolaheeringat ja vorsti

Juulikuine õhk mõjub rahvale samahästi kui meega maitsestatud astelpajuvein otse pudelist. «Ei, ma võtan ainult lauas,» teatab soni kandev habemik, kes on end kabeli trepiastmetele istuma asetanud. Seesama kombekas härra karjub vaid mõned lauaäärsed toostid hiljem endal häälepaelad lõhki.

Lõke sütib pika pusimise peale ning hakkab raksudes rohelisi oksi endasse neelama. Mõne hetkega lööb püsti mitmemeetrine tulesammas, kuhu esialgu ei raatsi keegi ronida.

Kõrvalasuvale lauale on kohalikud elanikud juba kuhjanud pirukaid, soolaheeringat, vorsti, pasteedivõileibu, rohelist sibulat, keedetud kartuleid, kompvekke. «Mahla mitte juua, mahl on lastele!» manitseb Niina kõigi laua ümber seisjaid tabureti otsast. Esimeseks toostiks võtab ta ise pitsi kristallselget setu handsat.

Laual leidub ka kohalikku kraami – hägust vedelikku pooleteiseliitrise mineraalvee pudelis. «On siis seda mõtet endale sisse kallata?» arutlevad omavahel daamid laua serval. «Arusaamatu kangusega, ning hommikul annab vaid hirmsa peavalu,» ja lonksavad kumbki pitsist puhtalt Vana Tallinna.

Kui kohalike seas armastatud setu pillimees Ain ühe uhiuue lõõtsa esimest korda lahti venitab, ei püsi mõnel enam jalad paigal.

Tants tantsu järel, laul laulu järel jõuab järg üldrahvaliku lemmikuni – kõlab «Slavjanka hüvastijätt», mis kroonib koos üldtuntud «Võidupäevaga» isamaasõjateemaliste laulude kuldvaramut. Siis nostalgiline «Helesinine vagun» ja «Pesnja pro zaitsev».

«Poisid, aga laulge nüüd midagi ehteestilikku, midagi originaalset oma rahvaloomingust!» nõuab end lõkke ääres soojendav kunstiteadlasest daam Peterburist, kes aina pahvib üht sigaretti teise järel.

«Kas see oli hundi hända, karu kõrva kõvera-he, jänesekäppa karvase udiridiralla…,» võtavad poisid üles laulu tublist teomehest ja tema töökast riistast. «See oli suurepärane! Nii sügavmõtteline ja hingemattev! Ma olen vapustatud! Te kõik olete geeniused!»

Veel mõned geniaalsed laulud hiljem on lõke juba punaseks söehunnikuks muutumas ning päikeseratas suuna ülespoole võtnud. Sarafanides tüdrukud koos pärgadega kadunud ning sõnajalaõied ära õitsenud.

Vene vanarahvas teadis rääkida, et jaaniööl tosinajagu kordi üle aia ronides võib täita iga ronija soovi. Juhul muidugi, kui need kõrged traataiad ei asu Olohkuvast paarikümne versta kaugusel Šumilkino ja Luhamaa küla vahel…