Tiiu Kuurme: kahjustatud kasvatus

Tiiu Kuurme. Foto: .

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab, et kui laps käib meelsasti tantsu- ja klaveritunnis, siis pole see halb. Aga lapsele tuleb jätta ka mängimise aeg.

On alust arvata, et enamik vanemaid soovib oma lastele head. Ja et suurem osa neist pühendab aega, vaeva ja raha oma laste mitut laadi oskuste-suutmiste nimel, mida neile ellu kaasa anda. Kas kogu nähtud vaev ka lapsele head teeb, on juba usu ja lootuse küsimus, milles laps oma vanematega ühel meelel olla ei pruugi. Liiga palju head ei pruugi enam tähendada head.

Kasvatus ei ole praegu avalikkust erutav teema, ehkki just siit saavad alguse kõik inimsaatused. On tehtud mitut laadi pingutusi, et kasvatus sootuks ära kaotada ja asendada see näiteks haridusega. Sest Nõukogude aeg suutis inimeste ja looduse kõrval kahjustada ka mõisteid. Valvas hool kommunistliku kasvatuse eest pani kasvatust mõistma kui võõra tahte poolset manipulatsiooni. Ja mitte vaid siinmail. Autoritaarsuse järelkajana tekkis Euroopas koguni antipedagoogiline liikumine.

Et pingutused kasvatuse ärakaotamisel pole vilja kandnud, näitab tõsiasi, et järjest rohkem on põhjust rääkida kasvatamatusest. Et vastavad pingutused aga siiski tulemuseta pole jäänud, näitab laste vägivaldne «harimine» kõikmõeldavaga kui ränk lunastustöö täiskasvanuelu väljateenimiseks.

Samas on kasvatus tundlik teema alati, sest seondub olemuslikult võimuküsimustega ja on köitnud igasuguste režiimide teravdatud tähelepanu. Praegused ideoloogiad töötlevad inimesi kasvatuse ja nn eluaegse õppimise käsulause kaudu juba rafineeritumalt, ent eesmärk on sama – panna nad sõltuma teatud vääramatust jõust.

Kasvatuse ajalugu on pikk ning kulgenud kollektiivse alateadvuse radu, sest oma tarkuse võtavad vanemad sealt, kuidas neid endid kasvatati ja mida ümberringi kasvatusest räägitakse. Kasvatuse kohta on öeldud, et ta on mineviku vang ning tuleviku ees vastutav.
Minevik keerleb meie vereringes, ent nii mineviku koormast kui tuleviku väljavaadetest teame õieti vähe, liiga palju on siin uskumusi ja liiga vähe teadmisel põhinevat mõistmist. Eestlaste seas kuulub kasvatus siiani nn vaikiva teadmise valda ehk «iga vanem teab ise, kuidas oma lapsi kasvatab».

Oma teadmises aga ei pruugi vanem märgata oma teadmatust, sest praegune aja vaim, mille sõltlased ollakse, paneb juhinduma oma ettekirjutustest ning mõistab unustusse üldisema teadmise inimesest ja arengust. Konkurentsi rõhutamine ülima väärtusena on uusliberalistlikus Eestis oma tööriistaks muutnud ka väikesed lapsed. Nende tuleviku «huvides» viivad murelikud vanemad neid eelkoolidesse, inglise keelde, sporditrennidesse, klaveritundi, kunstiringidesse, et nad hiljem oleksid «konkurentsivõimelised». Võidurelvastumine, olevat selle kohta öelnud üks elutark vanaema.

Konkurentsi loogiline tulemus on ärategemine ja ärapanemine ehk võitjad ja kaotajad, mis on ilmselgelt priiskav viis ühele väikerahvale oma inimestega ringi käia. Veel on selle tulemus ärapöördumine elu- ja kultuuriilmingute sisulisest rikkusest, sest enese haiglane võrdlemine teistega edetabelite esikohtade nimel teeb sisu vähetähtsaks. Kolmandaks tulemuseks saame nõrga eneseusalduse, kus enese üle otsustamine jäetakse nüüd ja edaspidi võõra hindaja meelevalda. See, et meie poliitikute peamine mure on nende positsioon võimutantsus ning mitte riik ja rahvas, on sellise ellusuhtumise vili.

Küsimine selle järele, milline on hea kasvatus, ulatub Sokratese ja Aristotelese aegadesse. Kas on seda karm ja nõudlik lapsepõlveolevik, mida loodetavalt premeerib nn hea elu tulevikus, või on seda kaunis, soe ja säästev lapsepõlv, millega kaasnenud head kogemused kaitsevad last ka läbi eluraskuste?

Esimene neist meenutab keskaegset vaadet maapealsetele kannatustele, millele lubatakse tasu paradiisis. Teine kõlab kokku valgustusajastu vaimus kujunenud kasvatusideaalidega õhtumaises kultuuriruumis, mille keskmes on inimese väärikus ja eneseteostus tema enese määratud viisil. Kasvatuse idee oli aidata inimesel kasvada vabaks. Tänapäeva kasvatusteaduslike põhitekstide vaade on ühene: kasvatataval on õigus nüüdishetkele, mida ei tohi ohverdada tuleviku või ühiskonna eesmärkide nimel.

See sisemine tunne, mis lapsepõlvekodu kingitusena inimlapse olemist ning tegemisi toetama jääb, peaks olema seotud tema eneseväärikuse ja ise-olemise austamisega, iseseisva toimimisega, tunnetus- ja tegutsemiskogemuste mitmekülgsusega, pingutustega, mis kutsuvad end kokku võtma ja probleeme lahendama, olukordadega, mis panevad küsima küsimusi ja kus on täiskasvanute abil ka vastuseid loota. Ning kindla teadmisega, et oled kellelegi tähtis sellisena nagu oled, mitte selle läbi, kuidas teiste poolt ette nähtud asju sooritad. Siis säilitatakse päikeseline olek ka raskustes.

Kui laps käib tantsu- ja klaveritunnis ja trennis, ei saa see olla halb, kui laps seda tahab ja talle see meeldib. Ent lapsele peab jääma tema enese aeg, kus ta oma olemise ise sisustab, ja terve normaalse lapse puhul on selleks vaba mäng.

Sellist olemist ei suuna valmis skeemid, kätteõpetatud võtted, kellegi ülevõim su aja ja toimingute üle, vaid enese tahe ja fantaasiad. Siin katsetatakse vabaduse piire, ise-olemist ja loomisvõimet. Muretseda tasub siis, kui laps enam mängida ei oska või kui ta teiste suunatud virtuaalsete mängude sisse on kolinud. See on märk, et kadumas on olulised sisemised ressursid, mille tagasilöök ilmutab end hoopiski murdeeas, kus miski ei köida ega teata enam, mida iseenesega peale hakata.

Meie aja vaimu laad on mehaaniline ja tehnokraatlik ning inimesi kamandama seatud mõõdikud algelised ja vaid üksi kvantitatiivselt orienteeritud. Inimeseks olemise oskused ja imepärased võimalused on praegu valitsevate väärtuste poolt välja arvatud. Hool, see lapsevanema loomulik põhihoiak, näib keskenduvat laste igale poole sissesaamisele ja nõuetepäraste standardite täitmisele, mitte aga sellele, kas mu lapsest saab eetiline, lahke ja inimlik inimene, kes suudab toetada teisi ja võtta enesele vastutust.

Vanemate hirmud ja karmus takistavad ka humanistlikult orienteeritud pedagoogikate tulekut Eestisse. Nii on loomisele, avastamisele ja elurõõmule orienteeritud lasteaedade pedagoogid vastamisi vanemate kahtlustusega, et siin ikka midagi ei õpita. Nii väljendatakse massilist umbusaldamist õpetaja suhtes, kes on suutnud välja arendada hinneteta õpetamise metoodikad, kus lapsed õppimisel juhinduvad sisemisest huvist.

Ent on ka teistmoodi orienteeritud kodusid, kus ei arvata, et nende laste ja Eesti rahva õnneliku tuleviku eelduseks on Euroopa kõige õnnetumad lapsed – aga just viimast on näidanud rahvusvahelised uuringud. Siin tekib aeg-ajalt hariduspõgenikke, kelle Eestist lahkumise põhjuseks on karm ja tundetu kooliargipäev.

Pedagoogika legend Alexander Neill on huvilistele vanematele oma kooli kirjeldades öelnud: «Õnne võib määratleda kui olukorda, kus võimalikult vähe on midagi maha surutud. On parem olla vaba, rahul ja mitte midagi teada murdarvudest, kui teha hästi eksamid, aga käia ringi, nägu vinniline. Ma pole kunagi näinud vinne õnneliku ja vaba noore inimese näos.»

«Kõigel on oma mõõt», on öelnud keegi antiikaja mõtlejaist. «Igaühel on tema mõõt», teame kasvatuse kohta. Vahest on nende kooskõla siiski võimalik?

Kas tänapäeva vanemad on laste suhtes liiga nõudlikud?