/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2009/03/09/145921t1h45ed.jpg)
Politoloog Iivi Masso rõhutas, et kui Eesti Mälu Instituut defineerib oma tegevust läbi inimõiguste rikkumiste uurimise nõukogude okupatsiooni perioodil, siis ei tähenda see vaid surmalaagreid ja repressioone, vaid kogu tollast ühiskonnaelu.
Politoloog: inimõiguste rikkumine ei tähendanud vaid surmalaagreid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja ja poliitik Jaak Allik avaldas ETV saates «Vabariigi kodanikud» kahetsust, et mälu instituut asub uurima vaid nõukogudeaegseid inimõiguste rikkumisi.
«Arvo Valton on öelnud, et tähtis on, et süü ja sünniaasta sassi ei läheks,» rõhutas Allik.
«Instituut peaks uurima laiemalt tollast ühiskonda, et mis siin üldse toimus. Ma ei saa väga aru president Toomas Hendrik Ilvese rõhuasetusest uurida inimõiguste rikkumisi. Peaksime siiski uurima, mis siin ikkagi 50 aasta jooksul toimus, et suutsime nii kergesti muuta Eesti konkurentsivõimeliseks ühiskonnaks,» leidis Allik.
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand ei nõustunud Alliku kitsa lähenemisega inimõiguste rikkumise mõistele.
«Okupeeritud Eesti oli kui suur katseloomadega laboratoorium - ja meie kõik olime selle eksperimendi osalised, ilma et meilt oleks selleks nõusolekut küsitud,» rõhutas Tarand, lisades, et uurida on siin kindlasti palju.
Teda toetas Masso, kelle sõnul toimus päevast päeva süstemaatiline kõigi inimõiguste järjekindel rikkumine.
«Meie ju teame seda, aga oluline on, et ka järetulevad põlved seda teada saaks,» leidis ta.
Ka ajaloolane Meelis Maripuu avaldas veendumust, et just toimunu talletamine on oluline.
«Kui saja aasta pärast on ainus lugemismaterjal Nõukogude Liidu Stalini aja konstitutsioon, siis see on ju üks maailma demokraatlikumaid,» nentis Maripuu.
Jaak Alliku meelest oleks tulevikule tarvilikum, kui uuritakse just kollaboratsionismi kui nähtust üleüldse, selle praktilisi plusse ja miinuseid, mitte ideoloogilisest vaatenurgast.
Ta avaldas veendumust, et ilmselt suudavad noortele toonast ajalugu edasi anda kõige paremini siiski ajalooõpetajad. «Vaevalt, et noored hakkavad lugema instituudi uurimistulemusi.»
Maripuu selgitas instituudi tööd ja uurimistegevust, kui tagurpidi püramiidi, mille alumise osa täidab faktide ja uurimisandmetega instituut, edasi aga vahendavad erinevad meediumid, inimesed ja erinevat tüüpi kunstiteosed seda tööd laiemate massideni.
Küsimusele, kas uurimistulemusi ei või erinevad jõud hakata ära kasutama poliitilises võitluses või siltide kleepimises, vastates leidis Tarand, et ühel hetkel on Eestis niiehknaa läinud aega mööda niipalju, et ühtegi siinmail tegutsenud kuritegelikku organisatsiooni kuulunud inimest lihtsalt polegi enam.
«Kellelgi pole ju midagi karta nendest uurimistulemusest (juhul kui me niikuinii kõike teame - argument, millega instituudi tööd on juba ette laidetud), ei saa ju tulla midagi uut ja kuritegelikku ilmsiks,» leidis Tarand, rõhutades, et ühiskond on ikkagi ju teadmiste hankimisele suunatud.
«Absurdne on mõelda, et kui teadmisi on rohkem, siis on ka eelarvamusi rohkem, vastupidi on ju ikka! Mis saab olla tõele ohtlikku selles, kui see avalikuks tuleb?» küsis Masso.
«Kindlasti ei tohiks efraimzurofflike meetoditega püüda kedagi kätte saada ja karistada, teine asi on kuritööde teadvustamine,» rõhutas Maripuu.
Allik nõustus, et karta pole tegelikult kellelgi midagi ning et rohkem tuleks uurida inimeste mälestusi. Masso nõustus, et igasugused lood on mineviku teadvustamisel kindlasti olulisemad kui faktiuuringud, aga faktiuuringud on paljude kunstiliste lugude algmaterjaliks.
«Sellist massi, keda saaks selle uurimise tulemustega hakata mõjutama või ära kasutama, ei näe nagu,» nentis Allik.
«Peaksime olema õnnelikud, et meil on akadeemilisele ajaloouurimisele suuremat tähelepanu pööratud selle ettevõtmisega ning uurimine saab seeläbi ehk lisaraha,» uskus Tarand.