Kreisiraadio naasmisest saab laialiminek

«Keerake raadio kinni, te kuulate meid,» olevat olnud Kreisiraadio esimesed sõnad. Nädala pärast kaob Kreisiraadio areenilt – millised on raadios nn ei-meestena alustanud kolmiku viimased ütelused?

Juustukera ja Tartu linnata oleksid asjad teisiti. Tarmo Leinatamm vehiks dirigendikepiga ehk sama ägedalt kui Herbert von Karajan, Peeter Oja looks teatrilaval võibolla sama võimsaid rolle kui Laurence Olivier ning Hannes Võrno võiks olla sama jõuline moekunstnik kui Karl Lagerfeld.
Aga on teisiti. Dirigendi, näitleja ja moekunstniku kuulsuseminutid on pärit hoopis Kreisiraadiost. Ning kui jutt käib Kreisiraadiost, välistab kolmik kõik muu: ei mingeid Riigikogu- ega muiduheietusi. Tarmo Leinatamme suust kõlab põhjendus: «Meie loosung on ju, et ME EI VASTUTA MILLEGI EEST, kui kreisit teeme.»

AEG ÜMBER. Kümme aastat vahelduva eduga koos püsinud kolmik peab nädala pärast sünnipäeva ning lubab pärast juubelietendust lõplikult laiali minna. Jüri Ööd ja linnud Tõnisted kaovad ühe täiega.
«Arvan, et nad tõesti enam Kreisiraadiot edasi ei tee,» lausub kümne aasta eest kreisarid Kuku raadio eetrisse tõuganud Erki Berends. «Usun, et nad kunagi ikka teevad kreisinalja – aga seda vaid iseendale.»
Sama meelt on kolmik ise. Miks siis kohe laiali? «Samamoodi võiks küsida Maia Plissetskajalt, et miks te ometi loobuda tahate, olete ju terve sajandi Suure Teatri laval nauditavaid elamusi pakkunud…» sõnab kreisimees Hannes Võrno. «Me ei taha laval kokku kukkuda, lasta end sealt ära kanda või välja vilistada – see ongi põhjus ning seda ei ole meie välja mõelnud!»

ALGUSES OLI JUUST. Kuid – tagasi juustu ja Tartu linna juurde. Kreisikad ise pakuvad sünniloole mitmeid versioone, Berendsi sõnul aga tekkinud nende omavaheline keemia juustu süües ja suusahüppeid vaadates.
Veel enne juustu oli aga Berendsi uitmõte, et Kuku programm on jõle tõsine ja jõle tark. Uneles millestki «ekstra lollakast», samal ajal aga küttis Kukus saateid teha näitleja Peeter Oja – mees, keda Berends tundis juba malevaaegadest. Ning kui Berends Ojale ette pani, et teeks midagi samasugust kui tehakse Soomes, kus eeter lihtsalt täis lamisetakse, ehk paneks käima nn pea peale pööratud formaadiga ei-raadio, oli Oja päri. Võttis Tarmo Leinatamme kampa ja sel moel kaks esimest saadet tulid: kaks meest eetris.
Ühtäkki algas ka aeg, mil fänkond tavaformaadis raadiosaadetest vabanenuna innukalt kreisikate saateid lindistama asus. (Berendsi vahemärkus: «Esimese saate linti pole peale minu kellelgi…») Kreisiraadio esimene sõnum – keerake raadio kinni, te kuulate meid – on Berendsi hinnangul tänini kreisikate trump.

Aga – kolmandasse saatesse kutsuti juba Hannes Võrno lisaks. Ning temal on kolmiku tekkest oma legend tagataskust võtta. «Kreisiraadio sündis Leinatamme Annelinna korteris. Minu jaoks oli see umbes kolmas kokkusaamine tol hetkel õlikuuma «Kitsa kinga» staari Ojaga, kes oli äsja Tartusse elama asunud. Peeter pakkus, et võiks võtta mõned õlled ja suunduda Afgaani – Leinatamme tolleaegne hüüdnimi – poole suusahüppeid vaatama.»
Kõigepealt aga suundusid mehed Lenin & nagaani ehk Leninakani poe poole, kus klappisid kera juustu.
Leinatamm tunnistab, et Kreisiraadiota oleks elu ja asjad teistmoodi. «Oleksin jäänud ilma väga paljust, aga seda ei saa ega anna seletada.»
Oja arvab, et poleks olnud Kreisraadiot, oleks ta lihtsalt elanud: oleks läinud, nagu oleks läinud.
Võrno ei pritsi emotsioone, vaid võtab asjalikus võtmes kokku Kreisiraadio tähenduse oma elukäigule. Oli ta ju kreisikate avalikkuse ette jõudmise hetkel ERKI lõpuotsa moekunstitudeng ning parasjagu olid pooleli õpingud Saksamaal. «Tegin seal oma magistritööd ja kui poleks tundnud Peetrit ja Tarmot, oleksin praegu tõenäoliselt üks tuhandetest Ida-Euroopa immigrantidest. Saatuse soosingu korral jätkaksin ehk poolelijäänud magistriõpingute vallas – see tähendab moereþissuuri, või töötaksin hoopis Fashion TVs.»

KREISIRAADIOGA TUNTUKS. Berendsi meelest tõi kreisindus tähelennu just Võrnole – Oja ja Leinatamm olid juba enne seda tuntud tegijad.
Kuni kreisikad raadioeetris püsisid, pakkusid nad rõõmu ja rahulolu eeskätt oma fännidele. Pärast viit aastat raadiotegu telesse üle kolides said neist aga pöördumatult rahvalemmikud.
«See kanalitevaheline liikumine oli aja märk mitte ainult meile, vaid iseloomulik tervele Eestile. Kanaleid tuli ja läks... Meie jäime!» teatab Leinatamm. «Kreisiraadio oli Kreisiraadio ainult Kukus! TVs läks saadete tegemiseks.»
Omaaegne raadiomaterjal on puhuti ununenud, kuid mitte kuhugi kadunud: lisaks videokassettidele võiks Berendsi sõnul rahumeeli välja anda kaks plaaditäit Kreisiraadio Kuku-aegseid lugusid. Leinatamm omakorda vihjab lähiajal ilmuvatele kreisi-DVDdele.
Anu Välba, ETV toimetaja, kes kuus pikka aastat Kreisiraadiot putitanud, kohtus kreisimeestega esimest korda Kuku eetri kaudu. Kuulis neid oma kursusevenna mahitusel. Alates kurikuulsast kreisilaupäevast kadusid Välba leksikast naljad lavastusest «Armastus kolme apelsini vastu», asendudes kreisiga. «Näiteks Alev Strömi moodi pardi täistoppimise nali, rootsi kuningliku Puppet-teatri eluolu läbi Alevi silmade, kõrvadega plaksutada oskava korvpalluri probleemid...»
Naturaalsel kujul puutus Välba kogu seltskonnaga kokku telemajas külmal ja kõledal talvepäeval, kui Ilmar Raag ütles, et ühele saatele oleks toimetajat-assistenti tarvis. «Kui selgus, et tegu on Kreisiraadioga, olin välgult nõus,» meenutab Välba.
Ka kreisikate tänane ihureþissöör René Vilbre kohtus nendega tänu Raagile, kes istutas kõik ühe laua taha ja teatas, et võiks teha teles uusaastaprogrammi. «Nii ta läks. Sobisime. Saime üksteisest aru. Hakkasime tegema,» võtab Vilbre loo kokku.
Ja astus libedale kreisiteele, kus puuduvad nii stsenaarium kui ka tegevuskava, see-eest aga möllavad improvisatsioonikool ja vabadus. Teema ja tegelased on kindlad, kõik muu mitte.

«Kreisiraadio naljad on väga ausad, ehedad ja elus – need pole maha loetud filigraanselt täpsest stsenaariumist või kümnete humoristide välja mõeldud. Kõik sünnib siin ja praegu ning tegijad ise on sada protsenti keskendunud ja naudivad toimuvat,» kõneleb Välba. «Kreisiraadio on nagu lihasööja lill, vahel saab kärbse kätte, vahel ei saa! Aga naerma ajab ikka.»
Välba loetleb tipmisi hetki: patendiameti klipp, Kert Ämmapetsi raha-kadumise lugu, Poeezia Komissarova, kepitants… «Sünergia, mis nende kolme vahel iga kord tekib, on vapustav,» tõdeb ta. Uute sketšide võtted möödunud nädalal polnud ses suhtes erand: kui Võrno tv-Shopi asjus soleeris, naeris meeskond ja naersid mehed ise.
Berends meenutab raadioajast sama. «Eraldi on need kolm ohutud, aga kui kolmekesi koos, siis genereerivad nad pööraseid nalju,» nendib ta. «Seletamatu keemia! Kusjuures Kreisiraadio nali läheb iga kuulamisega paremaks! Kihte on nii palju!»
Võrnol võtab fenomeni sõnastamine rohkem aega: «Oleme jäänud kindlaks põhimõttele, et Kreisiraadio on eksklusiivne toode, ent pole teinud sellest ellujäämiseks primaarset nähtust. Kui ostjal on raha, ei saa ta veel Kreisiraadiot! ASJAD sünnivad siis, kui raha silme ees ei virvenda, vastasel juhul paistab see kaugemale tähevalgusest või Linnuteest. Tunne peab olema!»
Ning kolmandaks ütleb Võrno järgmist: «Kreisiraadio on KOOSLUS. Meil on omavahel suurepärane klapp. See ei tähenda, et me sööme sama lusikaga või joome samast kruusist, aga sünergia on olemas ja seda kunstlikult ei tekita!»
Tegelikult ei tea keegi täpselt, milles see Kreisiraadio fenomen seisneb. Kuid mentaalne keemia ja sünergia – sellest räägitakse ning seda usutakse. Ehk on see võime üksteise lauseid lennult lõpetada? Või meeletu improvisatsioonivõime? Või meeletu… mis? «See on see miski, mis inimesega esimest korda kohtudes tekib – sobid või ei,» räägib Oja. «Huumorimeelega on sama – kas oled ühel lainel või ei.»
Võrno pakub asja olemuse seletamiseks hoopis isevärki põhjenduse: hea lastetuba ning perfektne arusaam, millal on miski naljakas ja millal mitte. «Kui öelda hommikul kell 8 üle kogu Õismäe trollibussi v...t, siis ühtede meelest on see naljakas, enamiku meelest aga kohutav ning labane,» selgitab ta. «Kreisiraadio mõtleb teistes kategooriates. Kui vaja, ütleme ka v...t, aga see ei ole kindlasti eesmärk omaette, nagu arvavad need, kelle meelest piisab ainuüksi pretsedendist, et seda sõna kasutati.»

MÜSTILINE SUGUVÕSA. Nii kummaline kui see ka pole, on kreisikatel lisaks fännidele ja vihkajatele olemas mingi müstiline suguvõsa. Välba keeldub kinnitamast kuulujuttu, et tema on kreisikate ema. «Minu mäletamist mööda on asjad hoopis nii, et kreisikate isa on Erki Berends, sest tema tegi nad kuuldavaks, ning ema on Rene Vilbre, sest tema tegi nad nähtavaks.»
Vilbre ise nõustub vaid poolega Välba pakutust – Kreisiraadio isa on Erki Berends, kes nad raadiouksest sisse lasi ja mikrofoni eetrisse lülitas. «Mina olen Kreisiraadio asemik maa peal, meedium, kelle kaudu nad end rahvale ilmutavad ja neile sõnumeid edastavad, n-ö hääle- ja pilditoru,» nendib Vilbre.
Ning Välba, emarollist äraöelnu, saab maha omagi ülesannete sõnalise väljendamisega: «Mina olen neid vahel toitnud ja nende järelt kasinud. Võibolla siis nagu lapsehoidja või guvernant. Need kolm suurt paganat on ju tegelikult õige õrnad. Kui ikka on väike külmetus ja köha, ega siis nali naljalt tule!»
Tänu kirglistele austajaile võiks kreisikatega juhtuda sama, mis teiste eesti legendkangelastega: roll varjutab persooni. Et mingi seletamatu Kreisiraadio vari jälitab tapva järjekindlusega – tahaks olla tavaline kodanik, aga igal pool on kreisimehe staatus juba ees?
Leinatamm muigleb. «Mõned noored arvavad, et mu nimi ongi Jüri Öö – kuigi ma ei öelnud seal ühtegi sõna,» räägib ta. «Kreisimehe staatus mind ei sega. Teised tegemised on tulnud kõrvale... aeg teeb oma töö.»
Ojagi on märganud, et ses olukorras töötab aeg kõige paremini: «Olen täheldanud, et kui järgmine asi õnnestub paremini kui eelmine, siis sööb uus vana ära ja keegi ei mäleta enam.»
Võrnol on oma moodus, kuidas kreisi-varjudest vabaneda: «Olen selle kreisistaatuse välistamisega tegelenud süstemaatiliselt ning väga täpselt väljatöötatud metoodikat jälgides. Ohtu pole, kõik läheb nii, nagu minema peab!»
Lähebki. Kreisiraadio kammbäkk päädib kadumisega. Pidu saab otsa.

Kreisi nädal ETVs

Enne kui kreisimehed oma juubelikaalaga «Kreisiraadio 10» Rocca al Mare suurhalli lavale platseeruvad, teevad nad läbi taasnaasmise ETV ekraanile.

8. – 10. aprill kl 21.35 Kreisiraadio lindikava ehk parimad palad arhiivist.

11. aprill Pest Pehvoor Kaala ehk tuttuus saade, kus saavad sõna Alev Ström ja krimireporter, tegutseb mõttetu mees, tutvustatakse
TV-Shopi uusi tooteid jne.

12. aprill juubelishow Saku Suurhallis.

allikas ETV

Rollid ja lemmikrollid

Hannes Võrno: Teinud kümne aasta jooksul umbes 500 kuju. Eriti armsad on raadios tehtud tüübid, sest suurem osa neist on jäänud hõbedaselt sädeleva fantaasiamaailma poolele ning istuvad mälestustes igaühe jaoks täpselt oma näo, kuju ning olekuga. Unistuste roll on olnud kõik need kümme aastat üks ja seesama, aga see on saladus!

Tarmo Leinatamm: Ei oska kokku lugeda. Mulle meeldib seniajani see saatejuht jahimeeste saatest – selline asjalik ja kaasaegne.

Peeter Oja: Ei tea, sest ei mäleta enam kõike, mida mänginud olen. Ma pole koguja-tüüp. Vahel kuulan mõnd vana lindistust ega mäletagi, et selline osa on ka kunagi tehtud. Armsaimat rolli pole; on õnnestunumad, mis rohkem rahva sekka läinud. Alev Ström ja kivipallur näiteks.