Pühapäeval USA saatkonna juures vägivaldseks muutunud sõjavastases meeleavalduses sai vorm tähtsamaks kui sisu. Eelkõige Eesti venekeelne noorsugu näitas oma mässumeelt televiisorist nähtud eeskujude järgi põhimõttel, et ka meil midagi toimuks.
Vägivaldne eneseväljendus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos demokraatia arenguga kaasneb paratamatult sedagi, mis korralikul kodanikul meele mõruks teeb. Vaevalt enamikule meist meeldivad tänaval märatsevad noorukid, kelle puhul kirg ennast näidata, millegi vastu või poolt olla avaldub sellises vormis, nagu pühapäeval Tallinnas Ameerika Ühendriikide saatkonna juures Iraagi sõja vastu protestides. Aga ütlused laadis "meie ajal küll midagi taolist ette ei kujutanud" ei vii kuhugi. Oli seegi protest muuhulgas omamoodi märk põlvkondade vaheldumisest, teistsugusest mõttelaadist, mis on kasvanud koos pidevalt laienenud meediamaastikuga. Nõukogude aeg, kus trääsa taskus hoiti, on pöördumatult läbi. Nii nagu teleekraanidel on Iraagis langevad pommid, on telepildis ka kogu maailmas toimuvad meeleavaldused sõja vastu. Kindlasti on see mõne tõsise patsifisti jaoks ülekohtune, kui väidan, et lõhkumiseks üle läinud protesti puhul sai sõda paljude puhul pigem ettekäändeks ennast väljendada kui tegelikuks põhjuseks. Ühel hetkel sai vorm tähtsamaks kui sisu, tahe olla nagu mujal oli suurem kui võime hinnata reaalsust. Terve mõistus ütleb tänasel päeval, et mida varem see sõda lõpeb, seda parem. Ja seda vähem on ohvreid. Kui liitlased Iraagis oma ürituse pooleli jätaks, kes siis võidaks Kindlasti mitte demokraatlik maailm. Ka mitte needsamad rahupooldajad, kes loosungeid lehvitades ei aima, et diktatuuridele vaba voli andmine võib ühel kurval päeval ohvriteks teha neid endidki. Ei tule siis nende marsid enam kõne alla, kui terrorismiohus maailm järjest enam sisejulgeolekut peab tugevdama, turvameetmeid rakendama ja lõpuks ehk koguni meediat kontrollima hakkama. Eesti politsei oli piisavalt kannatlik ja sekkus meeleavaldusse alles siis, kui midagi muud enam üle ei jäänud. Samas ei saanud aru, kas niinimetatud "märulipolitsei" oma erivarustuse ja eriettevalmistusega üldse kaasa lõi. Heaks märgiks tuleb pidada, et saatkonna juures ei tekkinud mingit suuremat konflikti sõja pooldajate ja vastaste vahel. Veelgi enam - et ei lahvatanud tüli rahvuslikul pinnal eestlaste ja venelaste vahel. Paraku on taolised asjad võimalikud ning neilgi tuleb silma peal pidada. Lisaks näitas Ameerika saatkonna juures juhtunu, et Eesti kogemused nii rahumeelsete meeleavalduste korraldamiseks kui ka nende kontrolli all hoidmiseks pole veel piisavad. Suur osa noorukeid tundus küll meelt avaldavat televiisorist nähtud eeskujude järgi põhimõttel "peaasi, et ka meil midagi toimuks". Iraagi sõja põhjuste selgitamisel ja mõistmisel pole aga üksmeelega kiidelda enamikus maailma nurkades.