Stroomi metsa kodututel algas kütteperiood

Jevgeni Vislov hakkas esmaspäeval oma Stroomi metsas asuvasse onni raudahju paigaldama. Foto: Karli Saul.

Mida teha, kui väljas on kümme külmakraadi ja ilmajaam lubab temperatuuri langemist miinus 25ni? See sõltub inimesest ja tema elukohast - kes toob rohkem puid tuppa, kes keerab keskküttekatlale vunki juurde, kes hakkab aknaid kinni kleepima.

Stroomi metsas elav kodutu Jevgeni Vislov hakkas näiteks ahju ehitama. Kui Postimees eile pärastlõunal rannaäärsesse soisesse võserikku jõudis, tegi Jevgeni parajasti ettevalmistusi küttekeha ülesseadmiseks. Päevinäinud raudahju jäänused oli ta juba päev varem lapsekäruga kohale vedanud.

«Siia tegin aluse. Siit läheb suitsutoru välja ja elu nagu kuurordis,» seletas Vislov uhkelt. Kümnekraadine pakane ei paistnud talle kuidagi mõjuvat. Eile öösel tegi ta oma punkris, mille üheks «aknaks» räbalateks kulunud kiletükk, vaid lühikest aega lõket. «Praegu pole ju veel külm. Aga varsti läheb, seda on õhust tunda,» arvas ta.

Praeguste ilmadega kodutud enam kileonnides ei elavat. Veel hiljuti oli igas vähegi tihedamas põõsastikus mõni telgitaoline moodustis, kuid nendes elati niikaua, kuni temperatuur stabiilselt alla nulli hakkas jääma. Vislov kinnitas, et kõik, kes Stroomi metsas pesitsesid, on endale tänaseks leidnud toekama ulualuse, kus ennast tule paistel soojendada saab. Metsa on nad jäänud neljakesi. Vislov koos sõbraga elab ühes onnis. Kõrvalolevas putkas aga elutsevat kaks naisterahvast. Kõik teised olevat päevasel ajal «tööl» ehk prügikastide sisu puistamas.

Kodutute «töölkäimine» on metsatukale muidugi masendava jälje jätnud. Nimelt on Vislovi ja tema sõprade saatusekaaslastel ilmselt kombeks olnud tööd koju kaasa võtta, ehk terveid prügikotte metsa tassida, et seal siis rahus ja vaikuses nende sisuga tutvuda. Esmapilgul paneb kõrval oleval metsalagendikul lasuv prügimägi käsi laiutama. Kuidas on niisugune kogus prahti sattunud metsa alla sellisesse kohta, kuhu ühegi mootorsõidukiga ligi ei pääse? Aga jah, kodutud on selle kotthaaval kokku kandnud.

«Naabermajas» on selgelt näha naisekätt. Vislovi punkriga võrreldes on seal kord majas. Olemas on isegi improviseeritud voodid, mis on kaetud vatitekkidega. Samuti raadio ja hunnik raamatuid. Kõige tipuks on putkal olemas tõeline aken, mille ees on tõelised kardinad. Pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et tegemist on pisut hooletusse jäetud suvila, aga mitte kodutute punkriga. Vislovi sõnul elab putkas kaks viiekümneaastast naisterahvast. «Vähemalt välja näevad nad viiekümneaastased,» täpsustas kodutu ja nentis, et ega ta isegi eriline vaatamisväärsus pole. Peegel, millest endaga tõtt vahtida, on tal oma punkris olemas.

Vislov on kodutu juba kaks aastat. Varem olevat ta elanud Lasnamäel, kus tal olevat olnud oma elamine. Miks ja kuidas ta kodust ilma jäi, sellest ta rääkida ei tahtnud.

Varjupaika ta aga külmast ilmast hoolimata ei kipu. «Seal ei ole ju vabu kohti,» arvas mees. Kuuldes, et vabu kohti siiski on ja et veel eilegi lubasid linnavalitsejad, et kõik hädalised võetakse vastu, leidis Vislov kohe uue põhjenduse. «Seal tuleb igasuguseid pabereid täita ja jama on nii palju, et mina ei saa sellega hakkama,» leidis ta. Bürokraatia on 25-kraadisest külmast hullem.