Tuleviku bussiootaja võib istuda betoonist torus

Kolme kõrgkooli tudengid nuputasid, kuidas näeb välja maanteeäärne bussipeatus, mis on ühtaegu turvaline ja kasutajasõbralik, samas ka vandaalikindel ja tagatipuks kokku pandud vaid paarist betoonijurakast.

Töid laekus seinast seina - kes oli kuhjanud betoonplaadid lehvikuna katuseks, mis ähvardas iga hetk bussiootajatele kaela sadada, kes joonistanud kirjutuslauaga sarnaneva kasti või Stalini-aegse nurgelise laululava.

Enim pälvisid hindajate tähelepanu ümarad ja kaarjad vormid, mis panid unustama nõukogude aja vaenulikult kandilisi ja nurgelisi betoonehitisi. Kõige huvitavam konkursitöö oli esiküljelt avatud kõver toru, millele istmeteks väljaspoolt vagu sisse vajutatud.

Enamikku kavanditest ilmestasid erksad värvid. Võistluse preemiafondi välja pannud AS E-Betoonelemendi müügijuht Jüri Kaup nentis, et hall betoon on minevik, sest tänapäeval võib betoonile igat tooni anda.

Kaks tuba käimlaga

Konkursitöid hinnanud maanteeameti planeeringute osakonna juhataja asetäitja Jüri Kirotam tunnistas, et ülesanne oli äärmiselt vastuoluline - ei saa ju üks äärmiselt lihtsa joonega asi olla ühtaegu turvaline, vandaalikindel ja ka mugav.

Hindamisel läks ka tuliseks vaidluseks - žüriisse kuulunud maanteeameti ja E-Betoonelemendi esindajad kuulasid Tallinna Tehnikakõrgkooli (TKK) professori Aleksander Skolimowski ja Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) õppejõu Aet Pika argumente arhitektuurilise stiili puhtuse üle.

Teemeeste tingimus lisaks silmailule oli aga see, et putka sees ega nurga taga ei saaks kellelegi liiga teha või salaja keha kergendada, betoonimeistrid omakorda hindasid ühesuguste detailidega mängimise võimalust.

Lõpuks jõuti siiski kõiki rahuldava otsuseni ja betoonimeeste väljapandud 10 000 krooni jagati kaheksa parema vahel. Nii osalejad kui võitjad on kolmest kõrgkoolist - tehnikaülikoolist, tehnikakõrgkoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast (EKA).

Mõte tudengitele betooni kallal jõuproov korraldada tuli maanteeametil ja E-Betoonelemendil koostööplaane tehes. Kirotam ütles, et peatuste materjalivalikul sundis teemehi betooni poole pöörduma pilt Eestimaa teede ääres - täissoditud ja lõhutud eriilmelised paviljonid narmendavate uste-akendega.

Kirotam tõi näiteks Kahala parklas asuva peatuse, mille teemehed kunagi lihtsa majakesena voodrilaudadest ehitasid. «Esimesel nädalal läksid uksed, järgmisel olid vaid sarikad järel,» mainis Kirotam.

Eestis ringi sõites näeb selgelt, kus algas ühe kolhoosi või ehitusfirma mängumaa ja lõppes teise tööpõld - varieeruvad nii ehitusmaterjalid kui -projektid. Mõnes kohas on bussipeatusteks palkonnid või klassikalised ristikujulised puitkarkassid, teisal eramusarnased silikaatmajad, millel kaks tuba ja kõige krooniks ka hirmsalt haisev kuivkäimla.

Laudlina ja lilledega

Kirotami sõnul leidus aastaid tagasi kaugemates külades bussipeatusi, millel külarahva kokkusaamiskohale vääriliselt uksed-aknad ees, pingid ja laud sees. Vähe sellest - laual oli pestud lina ja vaasis värsked lilled.

Niisama segane kui ehitusstiil, on tänini ka kioskite omanikering alates maanteeametist kuni kohalike omavalitsuste ja muude asutusteni. Planeeringute osakonna juhataja Raul Vibo ütles, et kõigi uuendatavate teede äärde hakkab peatusi paigaldama maanteeamet. Kuigi ametil pole plaanis hakata Eesti teid üle ujutama ühtse tüüpprojekti järgi tehtud ooteputkadega, loodetakse silma riivavad ehitised tulevikus siiski välja vahetada.

Betoonifirma müügidirektori Liivo Leismanni sõnul sõltub peatuste hind eelkõige just tellimuse suurusest ja soodsam on muidugi ühe betoonivormiga hakkama saada. Samas tahavad nii maanteeamet kui tudengite töid edasi arendama hakkav firma maanteede ääred siiski mitmekesisemateks muuta.