Neeme Raud: tähtaegade ootus Afganistani sõjas

Neeme Raud. Foto: .

Ajakirjanik Neeme Raua arvates näitas Obama end uut Afganistani strateegiat visandades taas pragmaatikuna, kes püüab kaarte mängida mõlema käega. Ent kui edukalt?

Oma peamise sõnumiga, et kui järgneva pooleteise aasta jooksul jõuliselt tegutseda, saab ehk Afganistanis otsi kokku tõmbama hakata, püüdis USA president Barack Obama olla meele järele nii neile ameeriklastele – suuresti konservatiivsele leerile –, kes toetavad uute vägede saatmist, kui ka ta oma võimubaasiks olevatele liberaalidele, kes on lisajõudude saatmise vastu ja soovivad teada, millal see operatsioon võiks lõppeda.

Obama ei nimetanud küll lõputärmineid, öeldes, et kõik sõltub sellest, kui kiiresti saab julgeoleku tagamise afgaanidele endile üle anda, see tähendab, kui kiiresti suudetakse Afganistanis luua funktsioneeriv riik. Ent seades paika lõppmängu alguse, juuli 2011, mil USA loodab hakata oma kohalolu vähendama, kehtestas ta operatsioonile siiski esmakordselt selge ajakava.

«Ülemineku ajakava puudumine võtaks meilt Afganistani valitsusega koostööd tehes pakilisuse tunde,» selgitas president teisipäeval West Pointi sõjaväeakadeemias peetud kõnes. «Peab olema selge, et afgaanid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja Ameerikal ei ole huvi Afganistanis lõpmatu sõjapidamise vastu.»

Ent juba enne, kui president oma sõjaplaani rahvale tutvustama hakkas, olid mõlemad leerid, nii konservatiivid kui liberaalid, strateegiale negatiivse hinnangu andnud.
Obama rivaal presidendivalimistel, vabariiklane John McCain, üks senati mainekamaid sõjaasjatundjaid, ütles enne kõnet Valges Majas Obamaga toimunud kohtumise järel, et lahkumistähtaegu vaenlasele teada andes sõdu kindlasti ei võideta.

Kongressi liberaalid andsid oma hinnangu samuti juba siis, kui presidendi plaan oli veel kalevi all. «Ma ei näe mingit head põhjust saata Afganistani veel 30 000 või enamgi sõjaväelast, kui meil on niivõrd pakilisi küsimusi – näiteks meie majandus –, millega tegeleda,» ütles New Yorgi osariigi rahvaesindaja Louise Slaughter, kes juhib esindajatekoja mõjukat komiteed, mis otsustab, millal üks või teine eelnõu menetlusse võetakse.

Et Kongressi demokraadid ta plaane kritiseerivad, ei ole presidendi jaoks hea uudis. Esiteks näitab see tuleval aastal toimuvate Kongressi vahevalimiste eel, et Washingtonis nii võimu täideviivat kui seadusandvat haru kontrolliv partei on ühes võtmeküsimuses lõhenenud. Teiseks on riigi rahakott rahvaesindajate käes. Ja raha on presidendil kiiresti vaja, sest Valge Maja enda arvestuste kohaselt läheb iga uue sõduri Afganistani saatmine maksma aastas miljon dollarit.

Ent USA vaatlejate sõnul on taas reaalne võimalus, et kui uus Afganistani strateegia on välja kuulutatud, pöördub Obama tähelepanu välisküsimustelt taas Ameerika siseasjadele. Tervishoiureformi läbisurumine Kongressis on ju selgelt tänavune prioriteet.

See aga tähendaks, et operatsioon Afganistanis – või ikkagi sõda, nagu Ameerikas rõhutatakse – jääks kestma mõneti omasoodu. «Obama esimest ametiaastat vaadates on rõhuasetus olnud sisepoliitikal,» ütles CNNis esinedes nädalakirja New Yorker välispoliitikaekspert George Packer. West Pointis peetud kõne oli tema sõnul Obama esimene suurem Afganistani-teemaline kõne alates märtsist.

«Valge Maja paistis otsekui mõtlevat, et peame ühe kõne ja siis võime taas pöörata pilgu teistele teemadele, kuna me ei soovi, et Obama esimene ametiaasta oleks Afganistani-teemaline. Et me ei taha, et president taoks pidevalt sõjatrummi, kui meil on lahendada küsimused, mille tõttu president  ju ametisse valiti,» märkis Packer. «Ent Afganistan ei tundnud Valge Maja kommunikatsioonistrateegia vastu huvi ja sõda läks kiiresti allamäge.»

Seda, et välispoliitika ja Afganistani sõda ei ole Obama jaoks seni tegelikult prioriteetsed olnud, arvas ka mõjuka ajakirja Foreign Affairs tegevtoimetaja Gideon Rose New Yorgis toimunud välisajakirjanike ümarlaual.

Afganistan ja Pakistan ei toodud Ühendriikide välispoliitika keskmesse mitte seepärast, et Ameerikale võeti Bushi ajastuga võrreldes mingisugused uued eesmärgid, vaid pigem seepärast, et Washingtonis nähti sealse olukorra järsku halvenemist, mis tekitas hirmu, et ilma kiirete muudatusteta Ameerika strateegias võib olukord muutuda plahvatusohtlikuks, leidis Rose.

«Obama administratsioon tunnetab, et kui ühes võtmetähtsusega välispoliitika valdkonnas muutub olukord plahvatusohtlikuks, tuleb mõneks ajaks laualt võtta kõik teised küsimused ja keskenduda vaid ühele tulipunktile. Ning kui kriisi lahendada ei suudeta, kaotatakse maailma silmis poliitilist kapitali,» märkis Rose.

Kui olukord Afganistanis ja Pakistanis ei oleks muutunud nii kriitiliseks, ei oleks see teema muutunud Obama valitsuse jaoks nii prioriteetseks, usub ta. «Nad ei oleks küll olnud õnnelikud selle üle, et sõda seal jätkub, kuid sel oleks lastud kulgeda mõneti otsekui omasoodu – nagu Põhja-Koreal lastakse oma kursil liikuda. Kas Põhja-Koreas soovitakse positiivseid muudatusi? Selge see. Kas selle nimel ollakse valmis sekkuma. Ei.»

Obama lähikonnas mõeldakse maineka ajakirja tegevtoimetaja hinnangul nii ilmselt paljudest välispoliitilistest küsimustest, sest «selle administratsiooni jaoks on esmatähtsad USA sisepoliitilised sotsiaaldemokraatlikud lahendused tervishoius, hariduses, keskkonna alal, majanduskriisile lõpu tegemine. Ja seejärel välispoliitika, mille keskmes on USA-le maailma asjade lahendamisel … kuidas öelda, senistes täiskasvanulikuma rolli leidmine».
Oma teisipäevase Afganistani-kõnega kinnitas Obama, et selline hinnang peab paika.

President meenutas, et seda sõda alustati ja peetakse ennekõike Al-Qaeda terroriorganisatsiooni vastu, mis planeeris oma 11. septembril 2001 toimunud rünnakuid USA-le Afganistanist, kus võimul olnud Taliban turvalist peavarju pakkus. Teisisõnu: see on sõda, mida Ameerika peab selleks, et niisugused rünnakud USA ja tema liitlaste vastu ei korduks.

«Kui ma ei arvaks, et Afganistanis on kaalul USA julgeolek ja ameeriklaste turvalisus, annaksin heameelega käsu tuua iga meie sõdur sealt homme koju,» ütles Obama teisipäeval, meenutades samas sõjavastastele, kelle abiga ta Valgesse Majja pääses, et oli resoluutselt vastu Bushi ajastul alanud Ameerika teisele sõjale, operatsioonile Iraagis, sest selles ei olnud tema arvates kaalul USA julgeolekuhuvid.
Autor on ERRi korrespondent USAs