Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uue telesarja «Vähk kivi all» üks peategelastest hakkab ekraani kaudu saatusekaaslasi aitama.
Kristi Luksep on nägus, habras, tasase oleku ning malbe pilguga. Tal on kaks poega, mees ja maja looduse keskel. Ning minevik täis ränka võitlust, kus teiseks osapooleks oli ettearvamatu vähk. Tegelikult läks 28-aastane Luksep, enda ja teiste teada üsna terve tolliametnik tunamullu detsembris operatsioonilauale hoopis selleks, et eemaldada ühte munasarja tekkinud tsüst, mis on iseenesest üsna ohutu lõikus. Kümme päeva hiljem läks ta niite eemaldama ning kuulis tohtrilt oma senise elu halvimat sõnumit. Analüüsivastused näitasid, et tal on maliigne lümfoom ehk halvaloomuline lümfikasvaja. «okk, hunnik pisaraid, surmahirm,» kirjeldab Luksep tõehetkel kogetud tundeid. «Mõtlesin kogu aeg kas elu on nüüd läbi, miks just mina, mis mu lastest saab?» Kristi Luksepa seisundi muutis riskantsemaks soovimatu ligitikkuja asend kasvaja paiknes väljaspool lümfisõlme ning seetõttu märgiti haigusloosse «neljas staadium». See kõige raskem. Kuudepikkune keemiaravi oli möödapääsmatu.
Hüvastijätt juustega.
Teades, et peab oma juustega pikaks ajaks hüvasti jätma, palus Luksep juuksurilt kaks päeva enne ravi algust pidulikku soengut. Avaldades ühtlasi põhjuse, miks ta aasta otsa enam salongi ei külasta. «Juuksur ehmatas korralikult, jäi tegevusetult istuma ja ütles, et ei suuda midagi teha, sest käed värisevad,» meenutab Luksep. Sellesama pidusoenguga läks ta onkoloogiakeskusesse keemiaravile kuus ravitsüklit, igaüks viis päeva pikk, ööpäev läbi tilgutite all. Iga päev voolas tema verre 810 liitrit ravivedelikke, mis tapsid nii vereloomet kui ka vähirakke. Aga sedamööda, kuidas tilguti tühjemaks kulus, kadus Luksepa jaks, lisandusid valud ja seedehäired, pea käis ringi ja süda kloppis. «Olin kogu aeg aktiivse loomuga ja siis korraga sunnitud voodis lebama oeh, see oli jube. Olid perioodid, kus suu limaskestad olid nii katki, et ei saanud süüagi. Lugeda, õppida ega millessegi süveneda ei suutnud. Kui telekast uudiseid vaatasin, olin reportaaþi lõppedes unustanud, millest alguses räägiti.» Tol perioodil aitas teda kõige enam lähedaste toetus, enda optimistlik meelelaad ja kudumine ravikuuride ajal kudus ta perele kaheksa kampsunit ja hulga sokke. Pärast ravi, tänavu juulis sai Luksep operatsioonilaual oma kasvajast priiks, ent paar lõikuse käigus avastatud ohtlikku rakku nõudsid veel üht ravikuuri. See lõppes alles möödunud nädalal ning sel teisipäeval oli naine pärast üheksakuist pealesunnitud eemalolekut taas tööpostil. Tunneb end küll juba täiesti hästi ja kihutab koguni rulluiskudel ringi, aga ennast terveks kuulutama ei rutta. Sest arstide järelevalve alla jääb ta surmani ning tõenäoliselt seisab mõni ravikuur veel ees.
Nurganutud ei aita.
«Ma ei olnud varem mingi ühepäevaliblikas, aga üheksa haiguskuud panid elule teise pilguga vaatama. Aga kuigi see periood muutis mu küpsemaks, tunnen mõnikord, et tegu oli täiesti raisatud ajaga,» võtab Luksep lähiminevikku kokku. Ta teab omaenda valusate kogemuste põhjal, et terved inimesed ei oska vähihaigetega suhelda hoiavad eemale või kipuvad kõike ette-taha ära tegema. Kuni selleni välja, et tal keelati poega sülle tõsta ja tehti võileib taldrikule valmis. Aga Luksepa moto kõlas: «Ärge praegu mu eest hoolitsege, ma VEEL jaksan ise.» Ta loodab, et ajapikku taipavad kõik vähkipõdeja vajab küll tuge, aga mitte haletsust, vaid optimismi, käega lüüa ja nurka nutma pugeda ei tohi. Et oma saatusekaaslastesse natukenegi lootust ja rõõmsat meelt süstida, võttis Kristi Luksep söakuse kokku ja nõustus osalema dokumentaalsarjas «Vähk kivi all», mille esimene saade jõuab ETV eetrisse 23. septembri õhtul. «Alguses ma muidugi ei tahtnud, et teised mu haigusest teada saavad,» sõnab ta. «Aga siis leidsin, et pole põhjust häbeneda ega ma ise seda tõbe põhjustanud. Ja kui ma oma kogemusi jagades kas või mõnda inimest aidata suudan, on mu otsus end igati õigustanud.»
Kaupo ja väike väänik.
Kuigi igaüks eelistab vähist mõelda kui millestki väga kaugest, haigestub Eestis sellesse tõppe igal aastal ligi 6000 inimest. Haigusjuhud sagenevad ja uskumus, et tegemist on peamiselt eakaid puudutava ja alati surmaga lõppeva tõvega, on valeks osutunud. Kui ravi siiski tulemusi ei anna, siis peamiselt seetõttu, et haigusele saadakse jaole liiga hilja. Kuueosalises sarjas «Vähk kivi all» saavad sõna vähihaiged ja nende lähedased, teadlased ja arstid. Autori ja toimetaja Anne Lille sõnul on tegemist siiski optimistliku sarjaga, mille üks eesmärkidest on vähendada pingeid ja vähihirmu. Üks osa on pühendatud vähihaigetele lastele seal on peategelaseks naine, kes kaotas oma 9-aastase poja Kaupo ning räägib, kuidas ta poisile «Pipi Pikksukka» ette luges. Jõudis lugeda Pipi võluloitsu: «Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu,» ning siis sai paks raamat läbi. Kaupo naeratas, pani silmad kinni ega teinud neid enam kunagi lahti. Loits sai tõeks. See on kurb ja sünge, muidugi on, tõdeb Anne Lill. «Aga ka lühikesi elusid tuleb väärtustada. Mõni elu lihtsalt on selline.»