Kas panustada asfalti või ajudesse?

Eile ja üleeile arutasid Tallinna kogunenud Euroopa teadusjuhid, kuidas suurendada Euroopa konkurentsivõimet, muutes ta kaheksa aasta pärast maailma kõige kiiremini arenevaks regiooniks.

Euroopa Akadeemia (ALLEA) presidendi professor Pieter Drenthi sõnul pole Euroopa seisukord globaalses võidujooksus USA ja Jaapaniga täna kuigi roosiline. Peale selle, et nii ameeriklased kui jaapanlased kulutavad teadusele ja arendustegevusele suure osa oma SKPst, see ka kasvab kiiresti.

Vähe sellest, Tallinnas Radissoni hotellis arutleti kahe päeva jooksul, kuidas jõuda kaheksa aasta pärast maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja innovaatilisemaks majanduseks. See aga ei tähendaks mitte ainult, et 2010. aastaks peaks olema Euroopas välja kujunenud ühine teadusruum, vaid ka seda, et iga ühendusse kuuluv riik peaks kulutama 3 protsenti oma sisemajanduse koguproduktist ka eraldi teadusele ja arendustegevusele.

Eestile on see väga tugev väljakutse. Kulutab ju Eesti praegu samaks eesmärgiks vaid 0,6 protsenti SKPst. Kui professor Drenthi ja Euroopa Komisjoni prantslasest teaduskomisjonäri Philippe Busquini ideed teostuvad, peaks seni ühepoolne ajude äravool üle ookeani Ameerika poole peatuma. Seni jääb suur osa Ameerikasse jõudnud andekaid ja haritud inimesi sinna igaveseks.

Asfalt või ajud

«Ameeriklaste süsteem on selline, kuidas uued teadmised teenima panna,» märkis Teaduste Akadeemia president Jüri Engelbrecht. «Nemad on kasusaamise peal väljas.» Euroopas on seni teist teed mindud.

Engelbrecht pole enda sõnul kindel, kas ameerika mudeli omaksvõtmine on õige. Samas märkis akadeemik, et tänane Euroopa on dünaamiliseks arenguks liiga jäik ja bürokratiseerunud. «Üle oleks vaja vaadata näiteks Euroopa patendisüsteem.»

Teaduste Akadeemia presidendi sõnul on Eesti kiire arengu ainus võimalus võimalikult kiiresti käivitada teadus-arendustegevuse nn võtmevaldkonnad. Nendeks on Eestis biomeditsiin, infotehnoloogia ja materjaliteadus. «Üksnes sealt hakkaks tulema midagi juurde meie SKP-le. Alles siis hakkaks asi Eestis ülesmäge minema.»

Haridusministeeriumi poliitikaosakonna juhataja Andres Koppeli sõnul on senised valikud, millega Eesti on kokku puutunud, olnud lihtsad. «Panka on lihtne teha, samamoodi nagu üles ehitada sidesüsteeme. See on valmis tehnoloogia.»

Inimestega on veidi teine lugu. «Küsimus on valikutes, kuhu ressursid paigutada,» märkis Koppel. «Kas panustame asfalti või ajudesse. Asfalt on kohe sile, ajudesse panustamine hakkab vilja kandma alles kümne aasta pärast. Tagasiteenimise aeg on pikk. Siin peab olema kannatlik ja ettenägemise võimega, viidates naabermaa Soome ja Iirimaa kogemusele. Soome kulutab täna teadus- ja arendustegevusele tervelt 3,1 protsenti oma SKPst. Ükski teine riik peale Iirimaa ja Suurbritannia ei saa talle esialgu lähedale.»

Kuid Soome on esikohal ka konkurentsivõime poolest, lisab akadeemik Rein Küttner. Euroopa Akadeemia presidendi Pieter Drenthi sõnul on kõik see lisaks veel hästi korrelatsioonis ajude tagasipöördumisega kodumaale.

Kõigis kolmes riigis ei tunta enam ajude äravoolu, millega enamik riike, Eesti-sugused postsotsialistlikud riigid aga eriti valusalt, kokku puutuvad.

Kakskümmend aastat spurti

Peaminister Siim Kallas rõhutas oma sõnavõtus, et liberaalne majanduspoliitika on andnud Eestile hea stardikiiruse ja et esimesed kümme aastat on olnud igati edukad.

Meile on oluline vähendada lõhet Soomega, märkis peaminister. Millal see juhtub, ei osanud Kallas öelda.

Samas lootis ta, et see juhtub samamoodi, nagu Soome püüdis ühe põlvkonna jooksul Rootsi kinni. «Ma loodan, et ühe põlvkonna ehk 20 aasta jooksul suudame saavutada Euroopa keskmise taseme,» lausus Kallas.

Peaminister Siim Kallase sõnul on häda selles, et meie ettevõtlus pole kahjuks veel valmis sellisel määral, nagu Euroopa nõuab, teaduse ja arendustegevuse finantseerimisele oma õlga alla panema. «See on palju väiksem kui teistes maades. Valmistame ette küll rohkesti finantsspetsialiste, kuid vähe loodusteadlasi ja tehnolooge.»

Kas 3 protsenti teadusele on Eestis reaalne?

Mikk Titma
TÜ professor

Ma ei näe siin probleemi. See on realistlik, kui perspektiivitundega mõelda Eesti konkurentsivõimele. Küsimus on poliitilises tahtes, kellele raha anda. Praegu on otsustava ametnikkonna seisund liiga kõrgele tõstetud, pealegi on see ametnikkond politiseeritud. See on väga halb nähtus.

Andres Koppel
haridusministeeriumi poliitikaosakonna juhataja

Praegu on see vaid 0,6 protsenti SKPst. Me tahame aastaks 2006 saavutada 1,5 protsenti. Sealt edasi kolme protsendini on väga pikk tee minna. Kui siin oleks erakordselt tugev ühiskondlik kokkulepe, siis on see võibolla ka saavutatav. Aga seda kokkulepet saavutada pole kahjuks kuigi reaalne.

Mujal maailmas tuleb kaks kolmandikku sellest erasektorist ja üks kolmandik riigilt. Meil on vastupidi: 80 protsenti tuleb riigilt. Eesti-suguses väikeses riigis, kus äri on reeglina allhankeline, on kiireid muutusi raske uskuda. See tähendaks erasektori osa kümnekordistamist.

Alati on võimalik perekonnas teha valikuid. Kui perekond ikka on perekond. Põhiküsimus on äris kinni.

Rein Küttner
akadeemik

Mulle õpetati omal ajal, et ei saa feodaalühiskonnast otse sotsialismi üle hüpata. Me alustasime odava tööjõu ja seadmetega, esimesed viis aasta olid kohalike tegurite ekspluateerimise aeg.

Nüüd oleme jõudnud välisinvesteeringute perioodi. Raha, mis tuleb teadusse ja arendusse, on põhiliselt välismaine. Ainuke võimalus, et sind ei saa kergelt ära lämmatada, on investeerida inimestesse, oskustesse, know-how’sse.

Meile heidetakse ette, et ettevõtlussektori osa on selles häbematult väike.

Tööstus on juba sellest aru saanud ja püüabseda ka arvestada. Areng on õiges suunas, aga eeldused tuleb ise luua. Kolme protsendi eraldamine SKPst on väga palju kinni poliitilises tahtes. Eesti probleem on ka selles, kas me suudame seda raha otstarbekalt ka ära kasutada.