/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/03/22/28152t1hfcef.jpg)
Nõukogude Liidu Eesti saatkonna materjalidest selgub, et mitmed tuntud kirjanikud käisid 1930. aastatel idanaabri saatkonna töötajatele kõrgseltskonnas kuuldut vahendamas ja mõnel puhul ka juhtnööre küsimas.
Menukirjanikud käisid Nõukogude saatkonnas infot jagamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks oli saatkonna sage kaastööline toonase Eesti üks menukirjanikke, muuhulgas kuulsa romaani «Ümera jõel» kirjutanud Mait Metsanurk.
Moskva arhiividest vastavad materjalid leidnud ajaloolase Jaak Valge sõnul pärinevad esimesed teated Metsanurgast kui Nõukogude saatkonna infoandjast 1932. aastast.
«Metsanurga puhul on tähelepanuväärne, et mitmel korral küsis ta saatkonnast instruktsioone - selle kohta, kas ja kuidas luua VOKSi osakonda Eestis või mida hakata peale mõne Nõukogude-vaenuliku artikliga,» rääkis Valge konverentsil «1940. aastad Eesti kirjandus- ja kultuurimaastikul» Tallinnas kirjanike majas.
Ametlikult idanaabri kultuurivahetust teiste maadega korraldanud VOKS ehk Üleliiduline Kultuurisidemete Ühing oli Stalini režiimi propagandaorganisatsioon.
Valge sõnul oli ajalehe «Uus Eesti» kultuuritoimetaja Metsanurk üsna hästi informeeritud ja andis mitmesugust teavet, mis Moskvasse saadetud raportites sageli hüüumärkidega tähistati.
VOKSi Eesti voliniku J. Kljavini märkmetest võib ajaloolase hinnangul märgata isegi mõningast provotseerivat käitumist.
«Edasi rääkis H. mulle suure saladuskatte all, et Eesti valitsusringkondades pole veendumust Eesti pikas iseseisvuses. Mõned lubavad endale mõtet, et tuleb aeg, mil tuleb sõlmida föderatsioon lääneriikidega,» seisab Kljavini diplomaadipäevikus. H. tähendab tekstis Mait Metsanurka, kelle kodanikunimi oli Eduard Hubel.
«Päts teatas talle (Metsanurgale - toim.) kaks aastat tagasi toimunud isiklikus vestluses otse, et tema, Päts, ei ole üldse kakluse poolt iseseisvuse eest eranditult kõikidel tingimustel. Vastupidi, tulenevalt eesti rahva väiksusest, ta ei välista tulevikus taolist asjaolude muutust, mil oleks arukam sõlmida NSV Liiduga föderatsioon,» vahendas Kljavin Metsanurgalt kuuldut.
Arhiivimaterjalid näitavad, et lisaks Metsanurgale kuulusid Nõukogude saatkonna abistajate sekka kirjanikud Nigol Andresen, Rudolf Sirge, Valmar Adams, Max Laosson jt.
Tuntumate Nõukogude saatkonnaga suhelnud kirjanike seas jääb silma veel Friedebert Tuglas, kuigi tagasihoidlikumalt kui Metsanurk.
«Tuglas oli korralik vasakpoolne. Ta ei rääkinud sovettidele kõike seda, mida ta teadis, hoidis distantsi, kindlasti ei olnud saatkonna informaator, lihtsalt mõnel vastuvõtul väljendas oma poolehoidu Nõukogude Liidule,» kommenteeris Valge.
Tuglas teatas näiteks Nõukogude Liidu saatkonnas 26. märtsil 1933, et eesti kirjanikud on üldiselt häälestatud valitsusele opositsiooniliselt, ning märkis, et kui vabadussõjalased tulevad Eestis võimule, tuleb väga paljudel emigreeruda.
1935. aasta oktoobris Kljavini organiseeritud õhtusöögil Tartus osalesid kirjandusinimestest Tuglas, Gustav Suits, Ants Oras ja August Alle. Need kirjanikud olevat teatanud üritusel häbenematult, et on 100 protsenti Nõukogude Liidu poolt.
Valge sõnul oli taolisi avaldusi veel ja veel ning osalt võis neid soosida eelnevalt ärajoodud alkohol.
«Neid avaldusi ei peaks võtma otsese ebalojaalsusena Eestile, vaid kui valikut Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel,» märkis Valge.