Hanno Pevkur, valitsuse noorim mureminister

Министр социальных дел Эстонии Ханно Певкур. Foto: Raigo Pajula

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri (32) õlgadel lasuvad inimeste raskeimad probleemid. Kiirel ajal, kui ministri tööpäevad venivad südaööni välja, rääkis ta Arterile oma muredest ja rõõmudest.

Valitsuse noorim minister Pevkur on pidanud oma karjääriredelil suuremad – olgu siis head või halvad – otsused vastu võtma paaritute aastate varakevadeti.

2003. aasta aprillis sai temast Tallinna Nõmme linnaosa vanem, 2005. aasta märtsis oli ta linnas toimunud võimuvõitluse tõttu nädalajagu abilinnapea ja 2007. aasta kevadel läks riigikogusse.

Paaritud aastad ja varakevaded tipnesid sellega, et sotsiaalminister Maret Maripuu ametist lahkumise järel pakkus peaminister Andrus Ansip seda kohta Pevkurile. Mehe enda sõnul oli tal tol hetkel peas kaks mõtet: kas läheb nagu abilinnapea ametiga, et nädal aega minister ja lõpp, või siis suudab ta vastu pidada 2011. aasta märtsini, kui toimuvad uued riigikogu valimised.

Paljud suhtusid kahtlevalt sellesse, et teist sai tänavu veebruaris sotsiaalminister. Samas on mitmed endised sotsiaalministrid üllatusega tõdenud, et olete oma ametis hästi toime tulnud. Mida ise arvate?

Skeptiline suhtumine on arusaadav, kui vaadata minu tausta – olen ju varem olnud juriidikaga seotud. Lisaks olin ministriametisse astudes 31-aastane. Kindlasti tundus see paljudele küsitav.

Aga öeldakse, et vaata inimest tema tegude, mitte tema ütlemiste järgi.

Teie eelkäija jättis teile suhteliselt kõikuva pinnase — probleemid IT-lahendustega, pensionide kojukande muudatus... Majanduslangus nagunii, nüüd veel uue gripi puhang.

Kuidas te ennast praegu tunnete?

Organisatsioonis, kus töötab üle 200 inimese, on pinnas alati kõikuv. Aga arvan, et tunnen ennast kindlalt. Alati tekib tagasilööke, aga suurtes piirides töötab meeskond minu meelest hästi. Kohe alguses võtsin töö edendamise nimel kantslerid ja asekantslerid kokku ja rääkisime suud puhtaks.

Millise inimesena Eesti rahvas teid teie arust praegu näeb — kas pigem positiivses või pigem negatiivses valguses?

Niimoodi on väga raske iseennast hinnata. Eks eri inimestel ole erinevad lootused. Aga praegu on vist pigem kehvasti kui hästi. Mured on ju kõigis valdkondades – haigekassa defitsiidi mure, gripimure, ja ka e-tervise poole peal pole kõik nii hästi, nagu võiks. Ühesõnaga, muresid jätkub.

Teie iga teine sõna oli «mure», aga kas asju, mille üle rõõmu tunnete, ka ikka on?

Ikka on. Kas või see, et neljapäeval otsustas valitsus enam kui poole miljardi krooni saatuse hooldusravi valdkonnas. 20 haiglas renoveeritakse lähiaastatel 1200 voodikohta. See on Eesti tervishoiu seisukohalt väga suur asi!

Pluss need asjad, mis tegelikult otsustati enne minu ametisse tulekut, aga on nüüd töösse läinud. Ka see, et uus töölepinguseadus ei toonud kaasa tagajärgi, mida paljud kartsid, ehk juulikuu suurt koondamislainet.

Jõulukontserdid on tulemas, aga ehk olete otsustanud seagripi hirmus rahvarohkeid üritusi vältida?

Hirmu mul kindlasti ei ole. Nii ei saa, et hakkan nüüd ministrina maskiga käima või midagi sellist. Kui tuleb, siis tuleb, ravi on ju olemas.

Teie lapsed, viieaastane Jan Joonas ja kahene Mirt Marleen on praegu haiged...

Lapsed on praegu natuke tõbised jah, täna (kolmapäeval – toim) käisime just perearstile kõrva näitamas.

Kas tunnetate, et kui perearst teid oma kabineti ukse taga näeb, võtab ta teid enne jutule kui neid, kes juba varem kohal olid?

Ei tunneta.

Ehk vastate sellepärast niiviisi, et teisiti ei saaks vastata?

Ei, päris ausalt ei tunneta. Näiteks tahtsin minna esmaspäeval poisiga arstile kõrva näitama, aga sain aja tänaseks (kolmapäevaks – toim), nii et mingisugust erikohtlemist tõesti ei ole.

Mis vahet seal on, kas oled minister või president või keegi teine. Sul on õigus abi saada nagu igal teisel, ja arstil on samamoodi võrdne kohustus kõigi oma patsientide ees.

Eestis on surnud kaks inimest, kelle puhul tuvastati, et neil oli ka uue gripi A(H1N1) viirus. Esimene gripiohver oli 13-aastane poiss. Mis oli teie esimene mõte, kui esimesest surmajuhtumist teada saite?

Teade mõjus mulle väga raskelt. Lapse surmateadet on ju eriti ränk vastu võtta. Paratamatult tõuseb klomp kurku. Ja kui veel mõtled, mida tunnevad tema vanemad...

Kui peaksite selle poisi vanematega kokku puutuma, siis mida neile ütleksite?

Tunnen neile kogu südamest kaasa.

Millal ise viimati haige olite?

Umbes kaks aastat tagasi, kui parlamendiga Londonis käisime. Esimesel õhtul ei läinud ükski toit sisse ja tundsin, et kisub jamaks. Kuna Inglismaal kehtib kord, et hotell ei tohi mingisugust rohtu anda, siis vappusin öö läbi ja veel hommikulgi 40-kraadises palavikus.

Londonist tulles jäin veel angiini ka, nii et siis olin täiesti siruli. Pärast seda olen terve olnud (sülitab kolm korda üle õla – toim).

Jätate ministrina avatud ja seltskondliku mulje. Kas väljaspool töökeskkonda peate ennast heaks suhtlejaks või pigem selliseks, kes seltskonnas eriti pead ei tõsta?

Sellega on nii ja naa. Mõnes asjas olen kindlasti introvert. Kui lähen võõrasse seltskonda, siis vaatan, kes kuidas on ja käitub, ja teen otsuse, millise rolli ise võtan, avatuma või vaoshoituma.

Oli selle rollivõtmisega varem ka nii või on see tingitud ministri staatusest?

Olen püüdnud töö ja eraelu lahus hoida. Kui ministriks sain, ütlesid sõbrad naljaga pooleks rusikat vibutades, et vaata, Hanno, et sa nüüd ei muutu.

Aga ei, sõbrad jäävad ikka sõpradeks. Vahel näen, et mõni neist kasutab mu ministriks olemist heas mõttes ettekäändena. Näiteks oli juhus, kus helistasin õhtul ühele sõbrale ja küsisin, kas ta on järgmisel hommikul kodus, et ma tuleks korraks läbi. Hommikul, kui külla läksin, ütles sõber, et oli saanud õhtul peolt varem jalga lasta põhjendusega, et hommikul tuleb tema juurde klassivend ... ja no minister ka veel. (Naerab.)

Kui pikad on teie tööpäevad praegusel kiirel ajal?

On olnud nädalaid, kui ma ei jõua koju enne kella 11 õhtul. Üldiselt kipub olema nii, et kui ma ise jõuga kuue-seitsme paiku tööpäeva ära ei lõpeta, siis võib minna ikka väga pikalt.

Arvestada tuleb ka sellega, et õhtuti on palju üritusi ja näiteks viisakusvisiite, kuhu peab minema. Olen hakanud rohkem valima, kuhu lähen ja kuhu mitte.

Kust ammutate energiat, et vastu pidada?

Lähen välja ja ootan päikest. (Naerab.) Et kui oleks päikest, siis oleks ka energiat. Eks lapsed ole ka kindlasti üks energiaallikas. Õhtul koju jõudes tead, et abikaasa on olnud päev otsa lastega ja vajab ka puhkust, siis mängid ise nendega ja see on ju suurepärane vaheldus. Kui oled päeval rääkinud, rääkinud ja rääkinud, nii et lõualuud valusad, siis on lihtsalt mängimine nii tore.

Kui lapsed magama jäävad, saame olla abikaasaga kahekesi. Aga et meie lapsi pole väga õnnistatud unesoonega, siis enne kella 11 seda ei juhtu.

Riigikogus oli aega rohkem ja seda sai paremini planeerida. Kõige ilmekamalt räägib ajanappusest see, et kui varem käisin kaks korda nädalas võrkpallitrennis, siis ministriks olemise ajal olen üldse kaks korda trenni jõudnud.

Mida teile koos lastega teha meeldib?

Õhtuti on meil mõnus harjumus lugeda lastele muinasjuturaamatuid. Praegu on jälle käsil «Naksitrallid». Enamik eesti lastekirjandusest on juba läbi loetud ja ka paljud välisautorite raamatud.

Pojaga käime kinos, vaatame ära kõik animafilmid, mida näidatakse. Siis veel loomaaias ja ujumas... Kui vähegi aega leiame, katsume perega väljas söömas käia. Kahjuks on laste mängunurk vähestes söögikohtades.

Ministrina leiate pidevalt ja piisavalt aega meediaga suhtlemiseks.

Aga mis see muu variant oleks? Võiksin ka kõigile «ei» öelda, aga mida see paremaks muudab? Kui hoian asju enda teada, siis ega see midagi lihtsamaks tee. Ma ei ole kunagi ajakirjandusega suhtlemist põdenud.

Kus ja kuidas möödus teie lapsepõlv?

Mul oli huvitav lapsepõlv, kirev ka. Sündisin Ida-Virumaal Iisakus ja käisin seal alguses koolis ka. Kooli kõrvalt tegin trenni.

Mul on kuus aastat vanem õde Aive. Mänguperiood temaga jäi suhteliselt lühikeseks, sest kui mina olin väike, käis tema juba koolis. Selline vanusevahe...

Kui olin 12-aastane, kolisime perega Järva-Jaani. Isa läks Soome tööle ja õde Moskvasse õppima, nii jäime emaga kahekesi. Minu peal olid kõik mehised tööd. Elasime ridaelamus, pidin sütt ja puid majja laadima ja ka kütmine oli minu peal. Lisaks õppimine ja trenn – nii et olen juba noorest peale iseseisev olnud.

Mingisugust rikkust meil majas ei olnud, nii et kui isa Soome läks, siis käisin tal seal abiks ja taskuraha teenimas. See ei olnud niisama maasikakorjamine, töötasin Kesk-Soome suurimas ratsa- ja salatikasvatustalus. Tuli teha kõike alates seinte värvimisest ja lõpetades põllu- ja heinatöödega.

Kui lõpetasin Järva-Jaanis keskkooli, läksin korraga Tallinna majanduskooli ja Tartu Ülikooli, mõlemas õppisin õigust.

Miks kahte kooli ja miks just õigust õppima?

Seda on mitu korda küsitud. Kui lõpetasin keskkooli, siis mõtlesin, mis mind huvitab. Teadsin, et mulle meeldib vaielda ja argumenteerida. Sporti sai palju tehtud, aga kehakultuuri õppida ma ei tahtnud. Matemaatika ja füüsika ka väga ei tõmmanud, kuigi kooli ajal sai olümpiaadidel käidud. Keeled jäid mulle kergelt külge, aga see ka ei tundunud päris see. Ja siis jäigi järele juura või filosoofia. Kuna õde juba õppis filosoofiat, siis juura.

Järva-Jaanis tutvusite te ka Heliniga, kellega olete nüüd seitse aastat abielus olnud.

Me ei kohtunud Järva-Jaanis, vaid seal lähedal Roosna-Allikul, kuhu sõitsime seltskonnaga minu sünnipäeva pidama.

Meil oli tikke vaja ja siis astusime sisse Helini juurde, keda mõned mu tuttavad tundsid. Kui ta kuulis, et mul on sünnipäev, siis kallistas mind ja soovis õnne. Ja mina mõtlesin, et selline hakkaja tüdruk...

Siis tuli juba tema sünnipäev ja Tartus sess, ja nii see edasi arenes. Nüüdseks oleme kümme aastat tuttavad olnud.

Kuidas te lõpuks otsaga Tallinna Nõmmele jõudsite?

Mulle tehti pakkumine tulla tööle Tallinna ühte õigusbüroosse. Olin seal pool aastat, siis ütles mu kursavend ja praegune Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja, et Nõmme linnaosa vajab õigusnõunikku ja kas ma ei tahaks proovida. Sealt edasi sain juba haldussekretäriks ja nii see läks.

Erakonda astusite siis Nõmme linnaosa valitsuses töötamise ajal, mis tähendab, et te ei tulnud poliitikasse n-ö klassikaliselt ehk noortekogu kaudu.

Klassikalises mõttes ei ole ma, jah, läbi noortekogu poliitikasse tulnud.

Noore poliitiku kohta ei läinud teil 2005. aasta kohalikel valimistel sugugi halvasti, kogusite üle 1100 hääle.

Siis aga sai teist korraks Tallinna abilinnapea. Kuidas see lugu täpselt oli?

Pärast seda, kui olin olnud kaks aastat linnaosavanem, tegime võimuliidu toonase Res Publicaga. Et nende tingimus oli saada Nõmme linnaosa vanema koht, määrati mind abilinnapeaks.

Neljapäeval andis volikogu oma kinnituse, aga juba pühapäeva õhtul sain SMSi, et Palts (Tõnis Palts – toim) on Savisaarega (Edgar Savisaar – toim) kokku leppinud ja et Res Publica loobus koalitsioonist reformiga. Kolmapäevane linnavalitsuse istung oli ainus, kus jõudsin osaleda, neljapäeval oligi juba kõik.

Läksin tööle justiitsministeeriumi ja siis tulid juba parlamendivalimised.

Makseid teise pensionisambasse jätkate?

Ei jätka. Ma lihtsalt ei jõudnud seda otsust hoolega läbi kaaluda, siis saabus viimane otsustamispäev, mina olin Brüsselis ja nii jäigi asi tegemata.

Kas 32-aastaselt ministriks olemine on teie meelest auasi?

Eks noori ministreid ole teisigi. Jüri Luik ja Sven Mikser olid noorelt kaitseministrid, Urmas Paet sai 29-aastaselt  kultuuriministriks, Mart Laar oli 30. eluaastate alguses peaminister. Nii et oma vanuse pärast ma küll ei muretse.

2011. aastal lähete parlamenti ja 2015. aastal saate peaministriks?

Oi ei.

Seda ambitsiooni teil siis ei ole?

Tark ei torma. Suguvõsa kokkutulekutel ikka meenutatakse, et kui olin viie- või kuueaastane ja sugulased küsisid, kelleks ma saada tahan, siis ütlesin, alati, et sovhoosidirektoriks. Et tahan musta Volgaga sõita. (Muheleb.) Aga kui tõsiselt rääkida, siis meil on kindlasti palju häid ja võimekaid inimesi. Minul nii tarmukaid plaane pole. Vaatame, mida elu toob.

Öeldakse, et sotsiaalministri amet on eriti tänamatu. Valdkonnad on ju iseenesest rasked — meditsiin, töö, lapsed, eakad... Ja praegu on ka ajad eriti rasked. Nii et piltlikult öeldes saate pidevalt peksa.

Me võime peksa saada, aga töö on vaja ära teha. Kui minu töö hinnaks on see, et me saame peksa, eks siis saame. Me teeme oma tööd tõesti nii hästi, kui oskame, et teistel inimestel oleks tervis hoitud ja sotsiaaltoetused makstud ja lapsed saaks hoitud.

Eelmisel nädalal tuli avalikkuse ette pedofiiliaskandaal. Kas justiitsministeerium ja sotsiaalministeerium teevad koostööd, aitamaks sellise ränga kuriteo ohvriks langenud lapsi?

Jah, ja praegu on selles vallas kaks prioriteeti. Esiteks oleme järgmise aasta tööplaani sisse kirjutanud uue lastekaitseseaduse tegemise, kondikava on juba olemas. Teine on koostöös justiitsministeeriumiga valmiv «Haavatavate strateegia», kus on juttu peresuhetest, naistevastasest vägivallast, inimkaubandusest jms. Neid kaht asja proovime teha kiirendatud tempos.

Kas ka teie pere on pidanud viimasel ajal oma kulutused üle vaatama ja millestki loobuma?

Pean tunnistama, et olen olnud terve elu suhteliselt kooner ja pigem selline koguja tüüpi. Aga olukorras, kus ka ministrite palka on vähendatud ja mu abikaasa on lastega kodus, tuleb muidugi kulutused üle vaadata. Varem oli meil kaks autot, nüüdseks oleme ühest väiksest loobunud.

CV Hanno Pevkur

Sündinud 2. aprillil 1977

Haridus

2002 Tartu Ülikooli õigusteaduskond

1998 Tallinna majanduskool (õigusteadus)

1995 Järva-Jaani keskkool

Töökäik

2000–2003 Nõmme linnaosa valitsuse haldussekretär

2003–2005 Nõmme linnaosa vanem

2005–2007 justiitsministeerium, ministri nõunik

2005–2007 Nõmme halduskogu esimees, Tallinna linnavolikogu liige

2007–2009 XI riigikogu liige, Nõmme halduskogu liige

2009... sotsiaalminister

Abielus, kaks last

Arvamus

Kuno Tehva

Nõmme JK Kalju president, sõber

Hannoga saime tuttavaks siis, kui ta oli Nõmme linnaosa vanem. Ta oli hästi hingega spordi juures.

Nüüd oleme väga lähedased peresõbrad, käime vastastikku külas ja saunas. Ma ütleks nii, et Hanno on täpselt selline, nagu te teda näete. Paljud inimesi üritavad olla teistmoodi, aga Hanno mitte. Temaga on väga lihtne suhelda, ta on siiras ning tal on alati oma arvamused ja ta usub neisse.

Sotsiaalministri ametikoha võttis ta vastu väga raskes olukorras ja siis ma ütlesin talle ka, et ega see kerge ei saa olema. Kõik olid ju skeptilised selles osas – Hanno on noor, aga sotsiaalvaldkond puudutab suurelt jaolt vanemaid inimesi. Aga näiteks minu ema, kes on ratastoolis ja seepärast vägagi Hanno valdkonnaga seotud, on vaimustatud, et noor inimene on suutnud asju niimoodi lahendada.