Aino Järvesoo hinnangul kukkus foorum «Viimane eestlane» läbi

Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo leiab, et laupäeval Tartu Ülikooli Nõukogu saalis tema korraldusel toimunud demograafiline foorum «Viimane eestlane» kukkus läbi, sest kokkutulnud erakondade liidrid, kes pidid rääkima eestluse püsimajäämise võimalustest, läksid Järvesoo hinnangul oma ettekannetes teemast kaugelt mööda.

«Milline on teie programm, et eesti rahva hääbumine pidurduks,» küsib Tartu Ülikooli nõukogu saali kõnepulti tõusnud professor Aino Järvesoo laupäeva hommikul ja vaatab pika laua taga istet võtnud poliitikute poole. Kohal on nii tööparteilane Tiit Toomsalu kui ka reformierakondlasest Tallinna abilinnapea Rein Lang. Ekspeaminister Mart Laari paremal käel on koha sisse võtnud Rahvaliidu üks juhtidest Mai Treial.

Ja kes kõik veel! Respublikaanide raskekahur Rein Taagepera ja õbluke keskerakondlasest haridusminister Mailis Rand, Mõõdukate teine number Katrin Saks ja konservatiivide Moskva suursaadikust juht Mart Helme. Ühtekokku kümne erakonna tipud. Vähe sellest, kohal on tervelt kaks president Rüütli nõunikku - Andra Veidemann ja Jüri Kaljuvee. Pärast parasjagu Ungaris viibiva riigipea pöördumise ettelugemist läheb lahti.

Vaesuse poole viltu

Viisakalt ja viksilt istub ühise laua taga kogu Eesti poliitiline eliit. Enne õppetükkide vastamist peavad õpilased ära kuulama nelja «õpetaja» jutu. Nendeks on professor Mati Hint, suurtööstur Aadu Luukas, konjunktuuriinstituudi direktriss Marje Josing ja psühhiaater Jüri Ennet. Professor Hindi jutt on valus. Ta räägib rahvusliku eneseteadvuse hiilivast erosioonist, juba aastaid ruulivast hedonistlikust ideoloogiast, rahva õiglustunnet mõnitavast karistuspoliitikast ja sajast tuhandest sündimata lapsest. See on muutnud eestlased ÜRO andmetel kõige kiiremini kaduvaks rahvaks. Kuid laviin, mis presiidiumilaua tagant poliitikuid tabab, alles hakkab liikuma. Kui ennist projitseeriti seinale väide, et enam kui pooled lastest elavad vaesuses - seejuures 27 süvavaesuses -, siis konjunktuuriinstituudi direktriss Marje Josing teatab kohe hakatuseks, et kümnendik kõige vaesemast rahvast peab saama söönuks 12 krooniga päevas.

Võib mürki võtta, ükski poliitikute laua taga istujaist ei kujuta seda endale ette. «Kuigi keskmine sissetulek on jõudsasti kasvanud, on see täna ometi väga viltu sinna vaesuse poole peale,» on eestlaste tarbimist peensusteni tundev sotsioloog kiretu. «70 protsendi leibkondade sissetulekud jäävad alla Eesti keskmist.» Ta täpsustab: «Eesti vaesus on lapsega naise nägu.»

Botswanast ette

Eesti rikkamaid inimesi Aadu Luukas mängib pastakaga. Kikilipsustatud Lang vaatab unelevalt lakke. Mart Laari punetav nägu ja lauale visatud EÜSi tekkel räägivad üheselt enda eest - läinud öö õllelauas on olnud väsitav.

Suurettevõtja Aadu Luukase jutt on nii vaikne, et tuleb kõrvu kikitada. Eesti üks mõjukamaid inimesi räägib Botswana ja Gaboni neegririikidest, kus SKP on meie omast miskipärast kõrgem. Ta räägib, kuidas avalik sektor paisub ja tööpuudus kasvab ning et liberaalne majandusmudel on ennast juba ammu ammendanud.

«Meie väike ja ebaefektiivne reaalsektor ei suuda ühiskonda toita,» teatab Luukas ja jõuab taas oma viimaste aastate lemmikhobu - ühiskondliku kokkuleppeni. Kui Luukase-sugune mees seda tuima järjekindlusega nii kaua kordab, peab see tähtis olema.

«Kui rahva juhid suudaksid omavahel kokku leppida, on pidev kümneprotsendiline majanduskasv võimalik,» lubab suurtööstur. «See tooks riigile kaasa 3-4 miljardit lisakrooni aastas.» Seda võiks kulutada demograafilise kollapsi peatamiseks. Poliitikud kuulavad vaikselt. Paljudele neist on Luukas valimistel suursponsoriks olnud.

Poliitikud klassi ees

Tähestiku järjekorras ronivad kõnepulti kümne partei juhid. Keskerakondlasest haridusminister Rand loetleb oma erakonna saavutusi ja ulatab lõpetades Aino Järvesoole kimbu nelke. Kristlaste juht ütleb «ei» homo- ja vabaabieludele.

Reformierakondlasest Tallinna abilinnapea Rein Lang deklareerib, et inimese valikuvabadust ei tohi piirata. «Uuemal ajal on inimestel tekkinud teisi võimalusi peale laste soetamise ja kasvatamise,» märgib ta. Lang on skeptiline, et Eesti demograafiline olukord võiks hakata paranema.

Langi järel ronib kõnepulti tööpartei juht Toomsalu ja teatab, et olukord on sama jube nagu 1905. aasta paiku, kui mõisad hakkasid põlema ja mets ja maa said meitele.

«Kui ühiskonna hääbumine on silme ees, peaksid esiplaanil olema ühiskonna, mitte aga indiviidi huvid,» ründab ta liberalismi jätkumist nõudnud Langi. Laar on nõus süü endale võtma: üleminekuajal sai ainult majanduskasvuga tegeldud. Nüüd nõuab ta häälekalt igale lapsele tuhandet krooni. Laua otsas istuv Keskerakonna majandusideoloog Olev Raju muigab. Järvesood lähemalt tundvad inimesed teavad, et isamaaliitlaste tänane lahinguratsu on tegelikult keskmeestelt näpatud. Ühes on Laaril õigus - lapsed ja pered tuleks igapäevasest poliitilisest purelemisest kõrgemale seada. Siis poleks lapse sünd majanduslikuks karistuseks.

«Ma olen kolm aastat rahvastikuministrina töötanud ja võin kinnitada - pole ühte asja, mida tehes muutuks olukord,» teatab Mõõdukate aseesimees Katrin Saks. «Kas laps sünnib, sõltub eeskätt emast.»

Konservatiiv Helme pakub välja riikliku eluasemelaenu, kus tagasimaksed oleksid seotud laste arvuga peres. Ta ennustab, et noored inimesed hakkavad sellele tormi jooksma ja tulemused on juba üheksa kuu pärast käes.

Kui aruandmine läbi, suundub seltskond furzhetilauda. «Kuidas oli?» astun Aino Järvesoo kõrvale. Too krimpsutab nägu: «Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda.»

Mida teha?

Arnold Rüütel
president

Me oleme siiani toiminud nagu sprinterid, kes panevad kõik oma jõuvarud välja juba stardihetkel. Kui üldse kasutada sportlikke võrdlusi, siis on ühe riigi või rahva tegutsemine võrreldav kas lõppematu maratoni või teatejooksuga. See tähendab, et igaks etapiks nähakse ette oma jõuvarud ja mõeldakse vahetuse peale.

Soome kultuuriprofessor Jarmo Virmavirta on meie ees seisva ülesande võtnud kokku nõnda: meil tuleb ühendada liberalistlik majanduspoliitika heaoluühiskonna ideega. See ongi Eesti kolmas tee, nõudlik ja rahvusvaheliselt tähelepanu vääriv.

Aadu Luukas
Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni juhatuse aseesimees

Ühiskondliku kokkuleppe korral on 10-protsendiline majanduskasv reaalne. See tooks riigikassasse igal aastal täiendavalt 3,5 miljardit krooni.

Eelarvestrateegia aastateks 2003-2007.

Riigi ja omavalitsuste eelarveraha saab efektiivsemalt kasutada.

SKP inimese kohta võiks olla kõrgem kui Botswanas, Gabonis või Nepalis!

Võrdne toetus ei taga lastele võrdseid võimalusi.

Toetus perekeskselt süsteemilt lapsekesksele, sotsiaalkindlustuselt koolile.

Riiklikult tuleks abistada vaid neid lapsi, kellel puuduvad võrdsed võimalused hariduse omandamisel.

Mati Hint
professor

Riik, millel puudub majanduslik jõud, ei suuda seista oma rahva ja tema jätkusuutlikkuse eest.

Ma väidan, et nii väikeses riigis nagu Eesti saab üksnes riik olla strateegiliste majandusharude omanik, üksnes see annaks rahvale kindlusetunde, et ta tõesti on peremees omal maal. Kui ahel lõpeb, siis võib tema viimaseid lülisid kullata või kassikullata, jätkuvuse küsitavaks seadmine muudab need ikkagi saatuslikuks või koguni kuritegelikuks. Eesti on jätkusuutlik üksnes siis, kui riik on ka majandusjõud, mis kontrollib strateegilisi majandusharusid, ka omanikuna. Eesti on jätkusuutlik siis, kui seadusandlus kaitseb rahva loomulikku õiglustunnet. Eesti on jätkusuutlik üksnes siis, kui ühtki ideoloogiat ei seata rahvast kõrgemaks.

Marje Josing
Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor

Kuni riiklikud registrid pole korras, käib toetuste jagamine põhimõttel - kes aktiivsemalt nõuab, see saab. Kuni puudub ülevaade tegelikest abivajajatest, tuleks kasutada otseselt lapseni jõudvaid toetusi: tasuta sportimisvõimalused, huvialaringid, lasteaiad, koolides pikapäevarühmad, suvelaagrid, tasuta õppevahendid ja töövihikud. Ei nõrgemate abistamiseks mõeldud fondidele ja sihtasutustele, kes suurema osa rahast kasutavad enda ülalpidamiseks. Näpud eemale lastele mõeldud abirahast. Rohkem ujulaid, vähem pildialbumeid!