Seesama pisike nöbininaline poiss, kes kolmkümmend aastat järjest igal õhtul teleekraanile marssis ja kelle kraapsutegemist tuhanded lapsevanemad võsukestele eeskujuks seadsid, on tagasi. 16. septembrist alates ilmub ta argipäeviti hetk enne lastesaadet ekraanile sama blond, viisakas ja naeratav nagu muiste.
Telepoiss teeb jälle kraapsjalga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Telepoiss tuli Moskvast. Tänased täiskasvanud mäletavad hästi, kuidas Telepoiss tuttava signatuuri kõlades oma mustade kingakeste välkudes hoogsalt ühest teleriservast teise sammus, seal käed-jalad laiali sirutas ning suured tähed T ja V tema kõhu peale ilmusid. Aga seda, kuidas Eesti teleajaloo parimate kommetega tegelane sündis, teavad vaid need, kes ise omal ajal üht või teistpidi lastesaadetega lähisuhetes olid. Enne kui kombekas, multifilmi-tegelast meenutav animeeritud poiss ekraanile jõudis, tutvusid lapsed 1962. aasta kevadel puust ja paberimassist valmistatud tegelase, samuti Telepoisiga. Sest ühtäkki otsustasid teletegijad valmistada olendi, kes on väga uudishimulik, käib kõikjal ringi ja vahendab pisikestele televaatajatele nähtut-kuuldut. Kuna siinmail polnud tollal veel õppinud nukutegijaid, läks Eesti Televisiooni kunstnik Jaak Palmse kavanditega Moskvasse ning sai sealt kolm toredat Telepoissi vastu üks naerunäoga, teine tõsise ilmega ja kolmas nn multinukk, keda sai hõlpsasti liigutada, kes oskas joosta, lehvitada ja uksi lahti teha. Millist nukku-ilmet parajasti tarvis oli, seda kasutatigi ja põnnide käsitsemine tehti ülesandeks tollasele ETV näitlejale, lugematutes telelavastustes kaasa teinud Ingrid Kivirähkile. Suusad pisikesele reporterile. «Telepoisi mängimine polnud üldse töötegemise moodi, vaid üks lõbu ja lust, nagu lillepidu,» särab Kivirähki hääl minevikku meenutades. «Ta tuli kaamerast vupsti! välja ja hakkas maailma uudistama. Kus ma temaga küll käinud olen, peaaegu tervele Eestimaale oleme tiiru peale teinud!» Nii on Telepoiss koos kaamerameestega käinud piimakombinaadis ja sokivabrikus, leivatehases ja loomalaudas. Baltikas õmmeldi Telepoisile tilluke punane mantel ja suusavabrikus kingiti talle väikesed suusad-kepid, just täpselt tema mõõtu. Kombekas mudilaslemmik ajas kõikjal töölistega juttu ning vestlustest sündisid kümned lastesaated. Kivirähk mäletab, et huvitaval kombel vaatasid kõik intervjueeritavad rääkides otsa just Telepoisile, mitte aga talle, nukku hoidvale täisinimesele. Helilooja Ülo Vinteri laul, mis kõik lapsed telerite ligi naelutas, pole Kivirähkil tänini meelest läinud: «Mul silmad on ja kõrvad, ja süda kah on sees, kehv poiss ei ole mina, vaid päris täitsamees!» Pooleteise aasta vältel pakkus poisile seltsi ka säbrulise peaga Teletüdruk, ent temast on säilinud vaid üks koolipinkide vahel filmitud saatejupp ja paar luitunud fotot. Tüdrukut ennast ega temast pajatavaid mälestusi aga paraku mitte. Telepoisi eluiga kestis kümmekond aastat, siis asusid lastesaateid juhtima Hunt Kriimsilm ja Buratino ning heledapäine ekraanisõber rändas riiulile puhkama. Muidugi oli kurb lahku minna, tunnistab Kivirähk ja kahjatseb, et ei taibanud armsakssaanud nukku endale koju seltsiliseks küsida. Oktoobris 1964, kui nukk-Telepoisi saatesari kolmandat hooaega eetris käis, ilmus enne lastesaateid ekraanile temast joonistatud variant, kes küll ei liikunud, vaid püsis staatiliselt nurgas paigal. Ning enam ei läinud kaua aega, kui tema koha hõivas toosama kombekas noorhärra, kelle peatne tagasitulek paljud täiskasvanud nostalgiaohkega telerite ette istutab. Temagi «isaks» loetakse nüüd juba lahkunud Jaak Palmset, kelle ülesandeks oli joonistada telesaadetele nii algus- kui lõputiitrid kõik see, mis praegu arvutite abil tehtud saab, tuli toona käsitsi valmis nikerdada. Viisakuse õppetund. «Minu abikaasa oli väga viisakas mees ja tal oli tihti probleeme sellega, et väikesed lapsed ei tahtnud teretada,» kergitab tantsujuht Liia Palmse Telepoisi sünniloolt katet. «Nii püüdiski Jaak luua tegelase, kes oleks lastele päris omane, teistmoodi kui ülejäänud nukud. Hakkas katsetama ja joonistas palju proovivariante, kuni tuli lõpuks sõbralikult lehvitava ja kraapsu tegeva poisi ideele.» Et tehniliste abivahendite vallas valitses suur põud, kulus idee paberilt ekraanile viimiseks tubli hulk aega. Kõik Telepoisi sammud tuli täpselt muusikasse rihtida, iga liigutuse jaoks uued ettevalmistused teha. Aga lõppeks oli enam kui selge, et nähtud vaev polnud tühja jooksnud. Kaugel sellest. Sest oma üllatuseks hakkasid lapsevanemad järjepanu Liia Palmsele kirjeldama, kuidas nende pojad-tütred ühtäkki teleri eest diivanilt püsti krapsavad ja Telepoisile tervituseks kummardavad. Ingrid Kivirähkki tunnistab, et isegi tema on viksile poisile oma toast vastu lehvitanud. Ning rõõmutseb, et tuttav tegelinski jälle ekraanile naaseb: «Selline järjepidevus on väga tore.» Liia Palmselgi ei esitanud mingeid vastuväiteid, kui tema abikaasa ammust ideed taastama hakati. Tal oli vaid üksainus soov et Telepoiss ei muutuks labaseks ega inetuks: «Oo jaa, mul on hea meel, et ta tagasi tuleb, et Jaagu töö ja idee edasi elavad. Aga tahan, et ta jääks samasuguseks kenaks lastele mõeldud tegelaseks ega väärataks.» Palmse soov paistab täituvat. Sest Telepoisi käitumine jääb niisama kombekaks nagu aastakümneid tagasi ta kummardab, lehvitab ja teeb kraapsjalga. Jänesel ja kassipojal, kellega ta oma teekonnal ühest ekraaniservast teise kokku saab, jääb üle vaid eeskuju võtta.
Lõks lapsevanematele
Üks, kellel lasub põhisüü endisaegsete laste telelemmiku tagasitulekus, on ETV peareþissöör René Vilbre. Miks Telepoiss jälle ekraanile tuleb? Esmalt pragmaatilistel põhjustel. ETV taastab kindla lastesaadete aja, see on argipäeviti kell 19. Siis on ekraan pooleks tunniks laste päralt ja Telepoiss sobib suurepäraselt lastele nende aja algust kuulutama. Millist tähendust see blond põnn kannab? Telepoiss on positiivse ja nostalgilise väärtusega märk, mis tuleb tänastele lastele alles selgeks mängida. Praeguste 30-aastaste põlvkond on Telepoisiga üles kasvanud ja eks see ole ka pisut kaval nõks lapsevanemad Telepoisi lõksu püüda, et nad oma võsukestele kommertskanalite müra kõrval ka vähe didaktilisemat materjali oskaksid soovitada. Ühest küljest pakume lastele turvalist ja läbiproovitud brändi, teisest küljest on ETV-l ka kohustus Telepoisiga algava saate kvaliteedi eest vastutada. Laps võiks Telepoisiga ju paremaks muutuda. Millest juhindusite eakale Telepoisile iluravi tehes? Nagu lapsed, nii on ka Telepoiss ajaga muutunud. Praegune poiss on veidi moodsamas lõikes ja kaasaegsema tehnikaga toodetud, pisut värvilisem ja hoogsam. Värske välimuse kujundas talle kunstnik Meelis Arulepp. Milline koht on Telepoisil teie lapsepõlvemälestustes? Suuresti seetõttu, et tal minu mälestustes kindel koht on, saigi ta taas ekraanile toodud. Kõik, kes Telepoisi reanimeerimisega tegelevad, on suuresti tänu temale inimeseks saanud. Kui ta meie ajal ekraanil käis, toimis ta lastele nagu kell Pavlovi koerale. Signatuuri kuuldes ununes kõik muu ja põnnid olid teleka ette naelutatud. Loodame tänastele lastele samu reflekse juurutada.