Küllike Rooväli: merelinn, mis vaatab merd vaid kaldalt

Küllike Rooväli. Foto: Peeter Langovits.

Väikelaevajuht ja mittetallinlane Küllike Rooväli kirjutab, et paadimaksu kehtestamine on nagu jalgratta maksustamine olukorras, kus linn pole sentigi jalgratturite hüvanguks kulutanud. Tallinn pole väikelaevade omanike heaks iseseisvusajal lillegi liigutanud.

Üleeile näitas Tallinna linnavalitsus oma asjatundmatust üles moel, mis tooks igas vanas sadamalinnas kaasa linnavalitsuse mahavõtmise. Õigemini ei saaks kuskil vanas sadamalinnas sellist asja juhtudagi, et nii merevõõrad inimesed linna juhivad.

Tallinnas ei saa muidugi keegi aru, et midagi viltu on, sest nii kurblikult õhukest, pea olematut merekultuurikihti ei osata ju häbenedagi.

Aga alustame algusest ehk linnavalitsuse üleeilsest teatest. Viimases hädas avastasid linnaisad, et linnakassa vee peal hoidmise peaks panema väikelaevaomanike õlgadele, sest paadimaks peaks linnale aastas sisse tooma kümme miljonit krooni.

Tundub, nagu oleks linnaisad nuputanud, millist maksu kehtestada ning oskamata otsustada, sulges üks neist silmad ja pani näpu pimesi kohalike maksude seaduse ühele reale.

Seadus pakub nimelt omavalitsustele välja kaheksa kohaliku maksu liiki, millest pealinn kogub praegu kolme – reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu ning parkimistasu.

Kui praegu teatati otsusest rakendada müügimaksu ja paadimaksu, siis sama hästi oleks võimalik olnud kasutusele võtta veel mootorsõidukimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks.

Aga paadimaksu kehtestamise otsuse saab teha ainult linnavalitseja, kes on sõitnud suve jooksul korra üle Pirita silla ja märganud, et «oi, kui palju ilusaid valgeid jahte-paate sadamas seisab!».

Teadmata seejuures, et see kirendav mastimeri on ainult jäämäe veepealne osa ning enamik linlaste veesõidukeid elab hoopis teist elu kui ühe lugupeetud abilinnapea perele kuuluv paari aasta vanune luksuskaater Pirita sadamas.

Aga vaatame siis, millega eestlased end vee peal hoiavad. Autoregistris oli tänavu 1. jaanuaril registreeritud 20 738 väikelaeva, millest 13 567 on vanemad kui kümme aastat.

Ja ei mingit üllatust – enamik autoregistris arvel olevatest paatidest on markide järgi otsustades kuni viie meetri pikkused kummi-, alumiinium- või plastpaadid, mille väärtus margi ja eluaastate järgi otsustades valdavalt 3000–30 000 krooni ning mille omanikeks on täiesti tavalised tööinimesed.

Üleeilse seisuga tallinlastele kuulunud 3347 paadist enamik ei seisa aga üldse mitte uhkete naabrite seltsis Pirita sadamates, kus kaimaks algab 10 000 kroonist hooaja eest, vaid veedavad oma elu kokkupakituna keldri- või aianurgas, parklas või garaažis auto järelhaagisel. Enamik nende paatide omanikest käib nendega kalal ja tavaliselt üldse mitte Tallinnas, kus paadi veeskamise võimalust ega vaba sadamakohta peaaegu polegi.

Ja ma arvan, et ei tee pealinna paadiomanikele liiga, oletades, et nende tõsiste kalameeste hulgas on üsna palju ka praeguse linnavalitsuse valijaid – tavalisi venekeelseid mehi Lasnamäelt või Koplist. Sest just nendega kohtun ma vee peal tihti.

Tallinnas pole mitte ühtegi linnale kuuluvat väikelaevasadamat, Tallinnas pole mitte ühtegi avalikku slipiteed, mida mööda saaks paadi käru pealt vette lasta. Tallinna linn pole väikelaevade ega nende omanike heaks iseseisvusajal lillegi liigutanud.

Praegune maksuotsus on võrreldav sellega, kui kehtestataks jalgrattamaks, aga mitte ühtegi jalgrattateed poleks linn ehitanud ning puuduks isegi võimalus jalgrattaga kusagilt vigastamatult tänavale jõuda, sest tänavaääred on selleks liialt järsud.

Paadimaksu sisseseadmine oleks arusaadav ja paadiomanike seas ka heaks kiidetud, kui selle eest ehitataks, teenindataks ja hoitaks korras paadisadamaid ja slippe.

Kui on munitsipaalkorterid, siis miks pole munitsipaalsadamaid?

Praegu on aga tõde see, et inimesed hoiavad oma paate aasta ringi kodus, mille eest nad kõigele lisaks nagunii omavalitsusele ka maamaksu maksavad. Ja ehk sellepärast ongi enamikul tallinlastest paadiomanikel üsna väiksed või täispuhutavad paadid, sest suuremat alust poleks kusagile panna.

Tallinn kavatseb end 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnana esitleda kui merelinna. Valmistutakse rajama mereäärset kultuurikilomeetrit ning plaanitakse merepäevi ja muid merelisi sündmusi. Ja siis saadab linnavalitsus teele bumerangi, otsustades maksustada linlaste veesõidukid.

Sellega näitab Tallinn, et kavatsetakse jääda endiselt merd kaldalt vaatavaks linnaks, mitte aga merd kasutavaks, merest jätkusuutlikult kasu ammutavaks ja areneva merendusega linnaks, mille elanikud merel ka oma vaba aega veedavad.

Tänavusuvised merepäevad, mida ei saa küll ka kiitmata jätta, näitasid siiski, et meresse suhtutakse pealiskaudselt – teeme vee ääres midagi toredat, mida inimesed saaksid vaadata. Samas ei olnud mitte ühtegi üritust neile, kes ise veesõidukit kasutavad. Kui Kuressaare on oma igasuviste merepäevade ajal vähemalt väikese regatigi korraldanud, siis Tallinnas jäeti väikelaevnikud merepäevadele üldse kutsumata.

Kummaski merepäevade sadamas polnud ka ühtki sillaotsa ega kainurka, kuhu oleks merd mööda tulijad saanud oma paate köita ning maale ronida.

Sama olukord oli laulupeotule Tallinna jõudmise ürituse ajal, kus tuletoojaid saatis enam kui poolsada vabatahtlikult vastu tulnud väikelaeva, kellel aga keelati (!) tuld toonud jahi ja lodja sabas Admiraliteedi basseini siseneda, mistõttu publik ei saanudki uhket saatelaevastikku näha ega tulesaatjad ise ürituse tipphetkest rõõmu tunda. Piisas, et piirivalve ja politsei kaatrid end teele ette keerasid ning uhke paraad oli läbi.

Kui meenutada teiste Läänemere linnade traditsioonilisi purjeparaade, tuleb sellistest hobilaevnike hea tahte mahasurumisest pisar silmanurka. Mida oleksid öelnud näiteks järgmisel päeval laulupeo rongkäiguga kaasa kõndijad, kui nad enne lauluväljakule jõudmist väravate juures politseiga laiali oleks aetud?

Kõige piinlikum oli aga vaadata, kuidas võeti vastu, õigemini ei võetud vastu ja aeti minema suurel regatil kolmanda koha võitnud jahi meeskond.

Samal ajal kui Tallinna linnaisad kostitasid raekojas avamerepurjekate regatil Tall Ships Race’il osalenud suurte purjelaevade kapteneid, ajasid merepäevade korraldajad Lennusadama paadisilla äärest minema ainsa Eesti jahina regatil osalenud St Ivi meeskonna, kes oli just kapten Margus Zahharovi juhtimisel saanud regati Gdanski-Peterburi etapil kolmanda koha.

Zahharovile ja tema sinimustvalgeid murumütse kandnud meeskonnale leidsid mõni päev varem Peterburis toimunud tseremoonial aega autasusid üle anda Venemaa peaminister Vladimir Putin ja kuberner Valentina Matvijenko. Tallinna merepäevade korraldajad olid aga mõelnud, et St Ivi alalisel kaikohal peaks hoopis merekoolipoisid linnarahva lõbuks päästerõngaid vette loopima.

Nii lahkuski nädalaid merel olnud ja ühe öö oma kodus voodis magada tahtnud meeskond Tallinnast, seilates Soome Turusse, kus neid hoopis teisiti vastu võeti. Kokkuvõttes toodi regatilt oma klassis võit, mille tähendust purjetamis- ja muus maailmas pole aga mõtet hakata Tallinna linnaisadele lahti seletama.

Aga kuidas siis korjata kokku see kümme miljonit, mis pealinna päästab? Kui 1. juulist kehtestatav paadimaks on mõeldud poole aasta tuluna, siis arvestades paatide arvuga, peaks iga omanik maksma üle 6000 krooni aastas.

See oleks isegi paatide hinda arvestades absurdne, sest selle raha eest saab juba odavama kummipaadi osta. Isegi kui kümme miljonit oli mõeldud aasta peale, oleks maks ühe paadi eest ikkagi üle 3000 krooni aastas. Selline koormis teeks paatidest pealinlaste jaoks kohe kindlasti luksuskauba.

Kui maksumäär tuleb kõigile üks, oleks see aga tõeline ebaõiglus, sest näiteks ühepikkuste viie-kuuemeetriste paatide hind võib sõltuvalt kasutatud materjalidest, otstarbest ja ehitusest ning ka luksuslikkusest erineda pool miljonit krooni või isegi rohkem.

Suuremate paatide hinnavahed on veelgi suuremad.

Kuna ükski omavalitsus Eestis seniajani paadimaksu ei kogu, on paadimaksuga seonduv kohalike maksude seaduses pehmelt öeldes vigane ning ajast ja arust.

Nimelt käsitleb viimati 2002. aastal värskendatud paadimaksu paragrahv väikelaeva kui kohustuslikule tehnilisele ülevaatusele kuuluvat.

Ent tehnilist ülevaatust ei tehta meresõiduohutuse seaduse järgi hobipaatidele üldises korras juba alates 2005. aastast.

Kohustuslik ülevaatus tehakse vaid tööpaatidele – näiteks kutseliste kalurite väikelaevadele ning erandkorras ka iseehitatud, mittekorras dokumentidega või mõne muu probleemiga alusele selle arvelevõtmiseks.

Sestap pole ajakohane ka kohalike maksude seaduse punkt, millega saaks keelata väikelaeva ülevaatusele lubamise, kui paadimaks on maksmata.

Kõige toredam üllatus on aga see, et kohalike maksude seadus peab paadiks kuni 12-meetrist alust, autoregister registreerib meresõiduohutuse seaduse järgi alates 2005. aastast aga väikelaevana veesõidukeid kogupikkusega 2,5–24 meetrit.

Mis me sellest järeldame? Aga seda, et Tallinna paadimaksu kehtestamisel pääsevad sellest kõige suuremate ja kallimate aluste omanikud.

Neid on autoregistri andmetel 3347st 39. Õnne nende omanikele loteriivõidu puhul ja seitse jalga vett kiilu alla!

(Ja kui meenutama hakata, siis Zahharovi jaht St. Iv on vist samuti üle 12 meetri pikk.)

Mida saanuks Tallinn üldse maksustada?

•    Kohalike maksude seadus pakub omavalitsustele välja kaheksa maksuliiki, millest pealinn kogub praegu kolme – reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu ja parkimistasu.

•    Nüüdsest on otsustatud rakendada müügimaksu ja paadimaksu.

•    Võimalik on kasutusele võtta veel mootorsõidukimaks, loomapidamismaks ja lõbustusmaks.

Allikas: kohalike maksude seadus