Haridusredel on nii pikk ja lõpp on peidetud määramatuse pilvedesse tingituna ülikiiretest muudatustest tehnoloogias, ühiskonnas … Keegi ei taha valida tupikteed, aga kas seda üldse ongi? Graafik: Kõrgharidusmaastik korrastub
Kõrghariduses hakkab kord majja saama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusministeerium on teinud palju tööd kõrgharidusmaastiku lihtsustamise nimel, lähtudes 1999. aastal Euroopa haridusministrite poolt kinnitatud Bologna deklaratsioonis soovitatud 3+2+4 skeemist.
Graafikus toodud diagramm esitab erinevaid kõrgharidusastmeid teineteise suhtes, lähtudes keskharidusest kui nullnivoost ja omandatavatest teadmistest.
Laiapõhjaline kõrgharidus
Bakalaureuseõpe katab kolme-nelja aastaga laia üld- ja alusteadmiste hulga, minemata kusagil sügavuti nende teadmiste rakendatavusse.
Rakenduslik kõrgharidusõpe kestab sama kaua kui bakalaureuseõpe, kuid rõhub enam rakendatavusele ehk tehnoloogiale. Selle arvel kannatab pisut alusharidus, kuid baas on piisavalt suur ning omandatud rakenduslikud oskused ja mahukas praktika tagavad läbilöögivõime erinevates töökohtades.
Magistrihariduse lähteks on bakalaureuseõpe, mis lisab kitsamal suunal tehnoloogilisi oskusi, minnes magistritööga juba teaduse lätetele.
Doktoriõpe jätkab sageli juba magistritöös alustatud suunas, kuid veelgi kitsamalt, nii et kõvera maksimum jõuab täpselt väljavalitud valdkonnas inimkonna teadmiste laeni ja ka ületab selle.
Tööjõuturg dikteerib
Võrdluseks mittekõrghariduse tüüpi haridusest on toodud kutse- ning kutsekeskharidusõpe. Sellele vastava kõvera kuju sarnaneb rakendusliku kõrghariduse kõveraga. Omandatud tehnoloogilised ja erialased oskused on vastavuses tööjõuturul oodatavaga.
Nüüdisaja ühiskonnas on kriitiline kõrgharidusega inimeste võimalikult suur osakaal, rahvusvaheline konkurents nõuab tasakaalustatult nii rakendusliku kõrgharidusega kui ka teaduslikku lähenemist valdavaid spetsialiste.
Omaette mõõde on hariduse tasulisus. Riigi üks ülesandeid on oma elanikkonnale kättesaadava ja tasuta hariduse korraldamine. Tsentraalne korraldamine tähendab ühtlast taset ja ühesuguseid kvaliteedinõudeid.
Võib küsida, kas õppimiseks tehtavad kulutused tasuvad end ära, sest loobuda tuleb nii mõnestki - pärast õppetööd peab lõõgastumise asemel töötama, suvise reisimise asemel tuleb teenida õppimisraha jne.
Samas on õppeasutusest väljundina saadav pakutavaga tasakaalus - suurem stress tähendab ka suuremat treenitust ning kindlamat edasist läbilöögisuutlikkust. Ebaõiglust võib leida ainult selles, et võrdsed riigikodanikud saavad ühe haridusviisi valikul kaudse riigipoolse toe, teisel juhul jäävad sellest ilma.
Paljudes Euroopa riikides realiseeritud haridussüsteem kinnistab pearaha inimesega ja tema haridusteega, sõltumata valitud õppeasutuse omandivormist - kusjuures erandiks pole ka välismaal õppimine.
Paratamatult on õppekvaliteet kinni õppetehnoloogilises baasis, laboratooriumites, õppejõudude väljaõppes ehk hoides siin kokku, hakkab tagasilöök kvaliteedis 4-5 aasta pärast ühiskonnale mõju avaldama.
Kahjuks on see periood pikem valitsuste püsimise perioodist ja see võimaldab hariduspoliitikat hetkepoliitikate kõrval efektiivselt ignoreerida.
Kalle Tammemäe, IT Kolledzhi rektor
majandus@postimees.ee