Tallinna Tehnikaülikoolis hakatakse sügisest ette valmistama materjaliteadlasi, tööstus vajab aga insenere ning on valmis loobuma bakalaureuseõppest.
Rõivatööstus vajab insenere mitte materjaliteadlasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et tehnikaülikool läheb tänavu sügisel neli aastat kestvalt diplomiõppelt üle kolm aastat bakalaureuseõpet pluss kaks aastat magistriõpet kestvale akadeemilisele inseneriõppele, muutuvad ka õppekavad. Sügisest saab tekstiilitehnoloogia õppetoolis bakalaureuseõppes õppida üksnes materjaliteadlaseks spetsialiseerumisega tekstiili ja rõivatehnikale.
Rõivatöösturid ei vaja materjaliteadlasi, vaid tekstiili- ja rõivatootmise insenere. Eesti Rõiva -ja Tekstiililiidu juhatus on jõudnud järeldusele, et sellisel kujul bakalaureuseõpet pole üldse vaja, vajalikud spetsialistid võiks ette valmistada hoopis rakenduskõrgkoolides ning tehnikaülikooli võiks jääda ainult magistriõpe.
Riik tellib magistreid
Keemiateaduskonna õppeprodekaan professor Anti Viikna ütles, et bakalaureuseõppe õppekava on kokku pandud Tampere Tehnikaülikooli vastava õppekava eeskujul ja seal on õppeained, millised on vajalikud igale kõrgharidusega insenerile.
Õppekava koostajad eeldavad, et noor lõpetab kõrgkooli magistrikraadiga. Bakalaureuseaste on vaid sümboolne üldettevalmistus järgnevaks astmeks. Seda eeldab ka riiklik tellimus, sest riik tellib vaid magistreid.
«Paraku pole Eesti riigil raha, et tellida kõiki kitsama ala spetsialiste, sellepärast peab noor inimene bakalaureuseõppes saama esialgsed põhiteadmised. Tööstus ja tootmine arenevad niivõrd kiiresti, et spetsialist peab end pidevalt täiendama,» rääkis Viikna.
Klementi tootmisdirektor Mare-Ann Perkmann ütles, et bakalaureuse õppekava järgi kolm aastat õppinud noori on väga raske võtta ettevõttesse praktikalegi, sest neil on väga napp erialane ettevalmistus. Veelgi raskem on bakalaureusekraadiga tööd saada.
Anti Viikna hinnangul on tehnikaülikooli eesmärk anda ettevõtetele ülikooliharidusega magistrikraadiga juhte. Kutsekõrgkooli õppekavas pole praegu Viikna sõnul neid õppeaineid, mida saab omandada tehnikaülikoolis.
Tehnikaülikool peab Viikna sõnul toetuma teaduskesksele õppele. Rõivatootmine on mõnes mõttes käsitöönduslik ala. «Sageli saavad tööstusjuhid valesti aru, et mida parem haridus, seda parem õmbleja. Tegelikkuses on olukord vastupidine.»
Rõiva- ja tekstiililiidu tegevdirektor Maie Vader ei liigita rõivatootmist käsitöönduslikuks alaks. «Rõivatootmine pole primitiivne toodangu valmistamine lihtsat tehnoloogiat kasutades - tootearenduses ja tootmise planeerimisel kasutatakse arvutiprojekteerimist ja -planeerimist, rakendatakse automaat- ja poolautomaatseadmeid,» ütles Vader.
Rohkem võimalusi
Tööstus vajab just laiapõhjaliste teadmistega tootmisinsenere. Materjaliteadlane spetsialiseerub tema hinnangul küllalt kitsale ning peamiselt keemiakesksele valdkonnale.
Mare-Ann Perkmann näeks rõivaala kutseõppe probleemide lahendusena rakenduskõrghariduse omandanud noorte edasiõppimisvõimalusi tehnikaülikooli magistriõppes. Praegu seadusandlus seda ei võimalda.
Mis puudutab keemiakeskset õpet, siis Anti Viikna hinnangul on tööstuses väga vähe kasu inimestest, kes ei tunne materjale. «Spetsialistid ei tee vahet, mis on polüester või polüetüleen, rääkimata oskusest neid valida või kasutada»