Paadam: probleeme pole, on väljakutsed

Eurovisiooni lauluvõistluse peaprodutsent Juhan Paadam kiidab päev enne lauluvõistlust oma meeskonda, kes on teinud ära suure töö.

Kuidas on euronädal kulgenud?

Tundub, et midagi ekstreemset ei ole. Viimasel hetkel on igasuguseid... muuseas, leppisime meeskonnaga kokku, et meil probleeme ei ole. Mitte ühtegi. Meil on väljakutsed. Mõned väljakutsed on muidugi olnud, üldiselt on kõik aga kenasti läinud. Erilist põhjust närveldamiseks nüüd küll ei ole. Muidugi, proovid on veel ees, ma pole tegelikult ju veel tervikut näinudki. (Postimees vestles Paadamiga vahetult enne esimest läbimängu - toim.)

Mõned esinejad, näiteks Sloveenia õeksed, on pressikonverentsil nurisenud, et valgus või lavakujundus pole päris see. Kas arvestate kaebusi?

Neid kaebusi või ettepanekuid on vähe olnud, Sloveenia pretensiooniga olen kursis. Rezhissöör näeb ju tervikut, ka ei tea ma, mida Sloveenia meilt tellinud on. Aga Marius Bratten (pearezhissöör - toim) ja Per Sundin (valguskunstnik - toim) võtavad kindlasti kõiki ettepanekuid arvesse, ikka annab midagi muuta. Aga kuni teatud piirini, muidugi. Sest tervikuna vastutab saate eest ETV, rezhissöörid Marius Bratten ja René Vilbre. Ja muidugi ka mina.

Mainisite väljakutseid - kes on väljakutsuvaim artist?

No kõige skandaalsem on kahtlemata transvestiitide trio Sloveeniast. Kuigi ma arvan, et Dana International ja Guildo Horn on selle kõik juba ära teinud. Ja see pole ikkagi see, mis publikut ahvatleks või hääletama kutsuks. Kõik oleneb ikka loost, tranvestiidid nüüd erilist furoori küll ei tekita.

Muusikud on öelnud, et laulud sellel võistlusel muidugi enam esimesel kohal ei ole. Pigem vastupidi - kõigepealt imidzh, show ja alles siis laul...

Maailmas on suhteliselt vähe neid esitajaid, kes lummavad publikut ainult muusikaga. Ikka lisandub show. Võtame algusest peale - tegemist on Euroopa avalik-õiguslike telejaamade vanima võistlusega, mille eesmärk oli leida uusi laule ja uusi esitajaid.

Sel reedel möödus täpselt 47 aastat päevast, mil Shveitsis Luganos toimus esimene lauluvõistlus. Ma ei fetisheeriks mõistet Euroopa laulud. No mida see siis ikkagi tähendab? Aga seda, et tegu on ainsa tänaseni säilinud koostööformaadiga, mille televaatajate arv ei kahane. Et ta pole muusikas trendi loov, on täiesti selge. Aga see-eest on toonud lavale Celine Dioni, ABBA, Toto Cutugno ja mitmed teised muusikud - see on ju siiski oluline.

(Saabub Malta delegatsiooni juht Charlo Bonnici, et paluda lava pimendamist ja big bang’i («suurt pauku») Ira Losco esitatava Malta loo ajaks. Paadam lubab vaadata, mida annab teha.)

Nüüd te nägite, mida me kõik tegelikult teeme. Ma olen seda neli aastat teinud - sa otsid viimast võimalust, et saada veel midagi. Ja minu ülesanne on see vastu võtta, maandada ja vaadata, mida üldse selle infoga peale hakata.

Räägime nüüd väljakutsetest kogu ettevalmistuse juures.

Kogu protsess ise ongi ju tegelikult üks suur väljakutse. Niisugusele teleorganisatsioonile nagu ETV, mis on Euroopa väikseim ja kõige napima eelarvega avalik-õiguslik televisioon, on iga osa sellest protsessist kindlasti väljakutse. Mulle tundub, et põhiosas oleme suutnud praeguseks hetkeks kõik endast sõltuva ikkagi ära teha.

Ilmar Raag on öelnud, et tema on ETV juht ja teie Eurovisiooni juht. Välisajakirjanikele on jäänud segaseks, millest see lahkulöömine - telejuht on kuidagi kõrvale jäänud...

Ei-ei-ei. Ilmar Raag on ETV tegevjuht ja mina olen välisosakonna juhataja. Raag juhib kogu maja, mille üks projekt on Eurovisioon. Kusagil maailmas ei juhi direktorid projekti. Minu ülesanne on talle raporteerida, temaga lihtsalt vestelda - nii see peabki olema. Paljud on küsinud, kas direktorite vahetuse aeg mõjutas korraldusmeeskonna tööd, ettevalmistusi. No kuidas ta pidanuks mõjutama ühte projekti? AK-d ju ei mõjutanud. Aga see, kuidas maja toimib, selle areng ja eelarve - see on Raagi tegevus. Me ei ole lahus, me oleme vaid üks saade. See on ainult hästi suur ja meid on väga palju selle ümber kogunenud.

On see Eesti jaoks ühekordne projekt?

Ma ei tea, maailmas pole miski võimatu. Aga kui te sihite selle küsimusega sinnakanti, et «kui me võidaksime, mis siis juhtuks järgmisel aastal»... Siis me läheksime kuuks ajaks suvepuhkusele ja siis taas tööle - jube hea meeskond on ju olemas. Selles mõttes on meil palju lihtsam taas teha. Aga teisalt on küsimus muidugi selles, kust tuleb see 50 miljonit.

Sellest eelmisel aastal väljakäidud summast, 100 miljonist kroonist, teile piisas?

Oleme hakkama saanud. Muidugi pole me numbreid lõpuni kokku löönud, aga saame hakkama.

Kui heidate pilgu möödunud aastale, siis milline hetk on olnud kõige hullem? Kas on olnud sellist seisu, et kas või läheks ja nutaks kusagil?

Niisugust absoluutset põhja ei ole olnud. Toimkond on küll kogenud selliseid hetki, et kui loeme mingisugusest väljaandest mõnda... ütlen delikaatselt... ajuvaba artiklit, siis tekib tunne, et miks küll. Kas ajakirjanik ei saa aru, kas ta ei tahagi aru saada või on see tahtlik, et paneks mingi põõna. Kordan veel, et konstruktiivsest kriitikast on kasu. Ja seda arvestatakse. Aga lollustega ei tahaks võidelda.

Kriitikat talute?

Olen õppinud taluma. Varem oli sellega raskem toime tulla, aga eks need Eurovisiooni-aastad on mulle mõndagi õpetanud. Mäletan väga selgesti Koidu-aastat (1997/98, kui Eestit esindas Eurovisioonil Koit Toome - toim), siis oli mul ääretult raske. See oli halvim aasta, pidin tegema endaga tõsist tööd. Kriitikat tuleb mõistusega võtta - mulin ümbert ära ja iva välja noppida: mida tahetakse öelda. Ja miks.

Aga ettevalmistusprotsessi kõige positiivsemad hetked?

Neid on nii palju. Kõigepealt, kui saime logo. Siis lavakujundus. On selgeks saanud, et see meeldib kõigile. Green-room’i kujundus; esimesed postkaardid, millega me meeletult vaeva nägime ja mis on aplausiga vastu võetud.

Mäletan, kui tuli kaks positiivset kommentaari: BBC esindaja Kevin Bishop ütles, et nii hea, et tal pole midagi lisada. Ja Saksa delegatsiooni juht Jürgen Meier-Beer tõdes, et see on väga tõsine Eesti propaganda, aga et see on nii tõsine - tugevuse mõttes -, et sellest kinni hakata ka ei saa. Need ei ole märgid, vaid mõisted ja teemad. Kas või nähtus, kui soovite. Loomingulisi rõõmuhetki on palju olnud.

Ja Arvo Pärdi külaskäik...

Oo jaa! Kui emotsioonidest räägime, siis Arvo Pärdi ilmumine Saku Suurhalli oli mulle... meeletu üllatus. Uskumatu üllatus. Küsisin kolleegilt, et see on ju Pärt. See on nagu jumalik märk minu jaoks. Niivõrd tunnustatud ja tuntuimale eesti heliloojale läheb asi korda. Just sellepärast, et see on Eesti asi. Terve see päev ma lausa lendasin.

Ja Tõnu Kaljuste olemasolu on mulle samuti väga oluline. Kaks aastat tagasi tuli tema samuti kui ilmutus Stockholmi ja tundis huvi, kuidas meil läheb. Temast on palju tuge olnud.

Õudusunenägusid näete?

Üks unenägu oli mul küll. Nägin, et kontsert hakkas peale ja saalis polnud ühtegi inimest. Televisiooni seisukohast pole sel muidugi tähtsust... Aga see oli ka üks ja ainus.

Olete öelnud, et soovite selle projekti ümber koondada Eesti parimad tegijad. On see õnnestunud?

Suures osas küll. On väga keeruline kedagi välja tuua - võta või terve nimekiri. Kogu toimkond on olnud fantastiline. See on nii, kui meeskonnas tekib sünergia, tiim kasvab kokku. Ja meil on selleks olnud aega vaid üks aasta. Mul on olnud õnnelik käsi, ainult ühe liikme olemegi pidanud välja vahetama.

Muidugi ei tähenda see, et meil poleks omavahelisi väljakutseid, aga suudame need lahendada. Aga see on vaieldamatult unikaalne projekt nii eestlastele kui ka meie sõpradele naaberriikidest. Olen kõigile väga tänulik. Meil on siin noori ja vanu inimesi... siin on üritatud rääkida konfliktist vanade ja noorte vahel.

Televisioonis põlvkondade konflikte eksisteerida ei saa. Eksisteerib vaid konflikt professionaalsuse ja ebaprofessionaalsuse vahel.

Ma ei palu teil võitjat ennustada, aga kas ETVs on arutatud võimalust võidu korral projekti uuesti teha.

Kui see nii peaks juhtuma, siis on küsimus rahas. Ainult. ETV eelarves sellist raha pole. Aga organisatsioon on üles ehitatud, inimesed on koolitatud - know-how on olemas - ja vigu tuntakse ka. Nüüd me enam alguse vigu kindlasti ei kordaks.

Peaminister Siim Kallasega vestlesin küll paari päeva eest, aga seda teemat me ei puudutanud. Ei maksa rutata. Seda pean küll ütlema, et ehkki meil on projekti jooksul olnud kaks valitsust ja kolm linnapead, on koostöö kõigiga kenasti sujunud.

Kellele või millele ise pöialt peate?

Hoian pöialt, et saade oleks kvaliteetne. See on peamine. Muidugi uurivad delegatsioonijuhid, mis on mu lemmiklaul. Ja ma olen öelnud - kõik 24 meeldivad mulle nii, et mina valida ei taha. Ka Eesti eelvoorudes ei tee ma selliseid valikuid, sest nii on väga raske edasi töötada. Mis siis, kui see ei võida? Sisetunne oleks pärast lihtsalt kehv.