Välisajakirjanikud õppisid ütlema «ma armastan sind»

Välisajakirjanikud on eesti keeles kaks väljendit väga hästi selgeks õppinud: «nägemist» ja «ma armastan sind», teab Eurovisiooni pressikeskuse vahetuse juht Epp Väljaots.

Iga päev klõbistab pressikeskuses arvutiklaviatuuri üle tuhande ajakirjaniku rohkem kui kolmekümnest riigist, pannes peale võistluse kirja artikleid ka Eesti elust.

Enamik neist on siin esimest korda, teiste seas ekstravagantne Iiri ajakirjanik Declan McCormick. Kui küsida sellelt Iirimaal ilmuva Sunday Independenti reporterilt, mitut Eurovisiooni on ta kajastanud, jääb ta mõttesse, loetleb sõrmedel... ja jääb lõpuks ikka jänni.

McCormick on väga rahul pressikeskusega, kiites seda lausa suurepäraseks. «Korral-dajad on tabanud ära väikseid, aga olulisi nõkse, näiteks tasuta joogid ja kohv - ehkki mina küll kohvi ei joo,» naerab lustakas iirlane. Ainsa etteheitena märgib ta, et Eesti ajalehti pole pressikeskuses müügil - ta ei saavat keelt praktiseerida.

McCormick on taksodega sõites ja linnas ringi vaadates õppinud kasutama eestikeelseid viisakusväljendeid, nagu «tere» ja «nägemist». «Väike eesti keel räägin juba,» on ta uhke.

Homme on mul kohtumised mõne teie poliitikuga, sosistab McCormick teisipäeval. Kolmapäeva ennelõunal pole meest pressikeskuses näha.

Jänki vaatleb eurolaulu

Küllaltki haruldased on Eurovisiooni lauluvõistlusel ajakirjanikud Uuest Maailmast. Reporter Jens Raduschewski kirjutab muljeid noorteväljaannetele Los Angeleses ja San Franciscos.

Miks ameeriklasi üldse Eurovisioon huvitab?

«Ega üldiselt huvitagi,» tõdeb Raduschewski. Erandeid siiski on, teab noor ameeriklane. Näiteks oli USAs omal ajal suur hitt Gina G «Ooh Aah, Just a Little Bit» (1996). Samas olevat viimastel aastatel inglise keeles laulmine jänkide seni üpris kesist huvi pisut kasvatanud. Oma osa on andnud ka telekanal BBC America. Igatahes mullu kirjutas Raduschewski neli lehekülge, ega tänavugi vähemaga läbi ei saa.

Hoiatati Eesti eest

Millised on aga ameeriklase kogemused Eestist?

«Mind hoiatati, et siin valitseb kaos - vastupidi, olete väga muljetavaldav riik,» muheleb Raduschewski. Samas tunnistab ajakirjanik, et on eestlaste intervjueerimisel hädas olnud. «Teie inimestel on kurvad silmad ja nad vaatavad kõneldes maha; küllap see on jäänuk nõukogude ajast. Juttu on nendega raske rääkida, nad on kuidagi eriliselt ujedad,» selgitab see temperamentne noormees.

Eesti suhtes manitseti kodumaal ka kolleegi Valgevenest. Kirill Suhhotskit (Valgevene raadio). «Mul soovitati olla ettevaatlik - ma ei tea milleks, aga vesteldi nagu Nõukogude Liidu ajal,» kehitab Kirill õlgu.

Suhhotski meelest oleks Euroopas poliitilises isolatsioonis Valgevenele äärmiselt kasulik niisugustel võistlustel kaasa lüüa, mõtiskleb ta.

Oma muljed Tallinnast võtab ta kokku ühe lausega: «Kui mõelda Euroopa linnadest, kus ma elada sooviksin, oleks neid üks või kaks, aga Tallinn kindlasti nende hulgas.» Seda lubab ta teatada ka oma reportaazhides Eestist.

Võimas pressikeskus

Oma etteasteks Saku Suurhallis valmistuvad ka telekommentaatorid. Staazhikas eestlasest Eurovisiooni-kommentaator Marko Reikop ütleb, et kommentaatorite tööruumide seisukohalt pole erinevust võrreldes eelnevate kogemustega. «Arvestades, et Saku Suurhallis on kõik uus ja puhas ning lava lähedal, on asi kokkuvõttes pigem parem,» räägib Reikop.

Ajakirjanikud tegutsevad otse Saku Suurhalli kõrval hiiglaslikus telgis (2000 ruutmeetril), kus nende kasutada on 50 vedelkristallmonitoriga arvutit, lisaks enam kui poolsada interneti-püsiühendust sülearvuteile ja 130 telefoniaparaati. Uudse võimalusena saab muretseda sülearvutile raadiovõrgu kaardi, mis tagab võrguühenduse kas või otse pressikonverentsilt.

Internetis saab surfata ka kohvi juues ja lõunastades - ajakirjanike kohvikusse on üles seatud viis netiarvutit.

Aeg-ajalt tühjenevad töökohad arvutite juures - ajakirjanikud sööstavad pressikonverentsidele, mida vaheldumisi juhivad Monika Tamla ja Eero Raun. Pressikonverentside saali mahub enam kui 300 kuulajat.

Pressikeskuse 40 töötajat peavad kõigi ajakirjanikega hakkama saama - olgu need täpsust nõudvad sakslased või kuumaverelised hispaanlased. Just viimati nimetatuid on Tallinnas kõige enam, kummastki riigist enam kui sada kajastajat.

Kolmes kuuetunnises vahetuses töötava pressikeskuse juht Sander Üksküla räägib, et suuri probleeme pole ajakirjanikega seni ette tulnud. Tasuta õllega pole vähemalt seni kaasnenud alkoholi liigtarvitamist, korraldajate avalikustatud taskutelefonid pole toonud kõnedetulva. «Pigem oleme saanud asju operatiivselt lahendada,» nendib Üksküla.

Muresid on korraldajatele valmistanud pressitelgi lagi, kust paistab läbi liiga intensiivne valgus, mis häirib arvutite kasutamist, eriti fototöötlust.

Mõned fotograafid on leidnud hädalahenduse, pugedes koos sülearvutiga peadpidi pappkasti. «Seda on piinlik vaadata küll, katsume midagi veel katusega ette võtta,» tunnistab pressikeskuse juht, kes on juba asunud probleemi lahendama.