Eesti kunsti legendaarse eestkõneleja Boris Bernsteini (näiteks kas või tema hiilgavad lühimonograafiad Enn Põldroosi, Vive Tolli, Nikolai Kormašovi, Peeter Ulase ja teiste kohta), kunstiakadeemia emeriitprofessori ja audoktori mälestusteraamat «Vana kaev» on sel aastal juba tema teine etteaste eestikeelsel lugemisväljal.
Kevadel ilmunud ambitsioonikas, üksnes algupäraste monograafiate või ülevaateteoste väljaandmisele pühendunud Heuremata sarja avaraamatuna ilmunud Bernsteini «Visuaalne kujund ja kunstimaailm» ei seadnud mitte ainult sarja enda lati väärikale kõrgusele, vaid on samas ka üks suurejoonelisemaid ja säravamaid kunsti ajaloolis-teoreetilisi monograafiaid, mis iial eesti keeles kättesaadav on olnud. Mõlemad raamatud tähistavad ühtlasi nestori ikka (Bernstein on sündinud 1924) jõudnud mõtleja tagasijõudmist koju. Eesti oli Bernsteinile ja ta pianistist abikaasale Friedale koduks aastatel 1951–1995, siis kolis ta elama tütre pere juurde Ameerika Ühendriikidesse Californiasse.
Mälestused ja eetika
«Vana kaev» on rohkem kui mälestusteraamat. Sellele viitavad juba kaks motot, esimene Friedrich Schlegelilt, kes on määratlenud dialoogi kui katkendite ahelat või pärga ja mälestusi kui katkendite süsteemi, ning teine Michel de Montaigne’ilt, kes on öelnud, et ta kaldub loomu poolest kadunutele osutama suuremaid teeneid, sest nad ei saavat enam iseend aidata. See olevat Montaigne’i meelest «just see koht, kus tänulikkus oma tõelist sära ilmutab». Bernstein mitte ainult ei järgi mõlemat juhtmõtet, tema «Vana kaev» on otse nende kehastuseks. Need on fragmendid ühest elust ja saatusest, mis muutub tajutavaks tervikuks (Tähenduseks) – semiootilist mõistevara kasutades – tähistaja (mäletaja, kirjutaja, asjaosalise) ja tähistatava (teised kaasaegsed, ajastu ja seda täitvad eelarvamused, sündmused, kohad) lahutamatus, koguni teineteist tingivas dialoogis.
Niisiis – see on rohkem kui mälestusteraamat. Mäletamine ja mälestuste kirjutamine on Bernsteinile eetika, täpsemalt aususe küsimus: aus memuaarikirjutaja teab, et mälestuste kirjutamine on subjektiivselt lõputu tegevus. Meenutamisel läheb aeg edasi, «mälestusväli avardub». Aus memuaarikirjutaja teab ka seda, et «mälestusvälja» võidakse kasutada «memuaarilisteks kallaletungideks» ja et – Montaigne’ilt laenatud mõtet silmas pidades – tuleb kallaletunge vältida ja ohvrite au eest seista. Triumfeerima peavad pääsema tänulikkus ja mõistmine. Ehk nagu Bernstein «Isiklikus sissejuhatuses Jevrabmoli» ütleb: «Läbi elada ja meenutada on kaks eksistentsiaalselt erinevat asja.»
Ühest «memuaarilisest kallaletungist» kõneleb katkend «Juri Lotman ja õpetatud memuaarikirjutaja, üleni valges» (lk 345 jj). Jutt on seal kunagi Lotmani algatatud ja eestveetud Kääriku kuulsatest suvekoolidest osalenu, tuntud lingvisti ja kirjandusteadlase, Los Angelese ülikooli professori A. Žolkovski mälestuste ühest episoodist, mis puudutas Juri Lotmanit kui teaduslikult avangardse ja seetõttu võimude poolt pidevalt vaenatud sarja «Töid märgisüsteemide alalt» peatoimetajat. Žolkovski meenutab, kuidas Lotman olevat ta artiklit «marineerinud», nõudnud selle lühendamist ja avaldanud alles pärast viimase emigreerumist eesmärgiga ammutada avaldamisfaktist kõlbelis-poliitilist kapitali.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2009/11/28/273868t1hce9d.jpg)