Raag lubab ETV II programmi avamist

Aastaks 2005 peaksid olema lõppenud ettevalmistused ETV II kanali avamiseks, mis keskenduks kultuurile, haridusele ja vähemustele suunatud saadetele, ütles ETV juhatuse esimees Ilmar Raag (pildil). Uus programm võib olla juba digitaalne.

Olete öelnud, et ETV-l seisab ees tema ajaloo kõige mustem aasta. Kas olukord on tõesti nii halb?

Olukorra tõsidus ei sõltu inimestest, vaid rahastamisest. Tõsidus oli selge juba möödunud aasta lõpus ning seda enam nüüd, kus reklaam läheb ETVst välja ning määravaks jääb riigipoolne finantseerimine.

Millised saated tänavusel teisel poolaastal eetrist kaovad?

Me valmistame end ette selleks, mis sünnib 2003. aasta jaanuaris, ning paratamatult peavad ühed saated teisi asendama. Peamiselt näeb vaataja seda, et lühiajalise väärtusega meelelahutus asendub näiteks lavastuslike projektidega. Ka puhtalt ajakirjanduslikke saateid tuleb asemele. Üks peamisi muudatusi on igapäevane lastesaade kell 19. Juba jaanuarist lisandub ka mälumängulaadne meelelahutussaade.

Usun, et elustame ka lavastuslike saadete osakonna Telefilmi nime all.

Kuid millest vaataja enne seda sügisel ilma jääb?

Natukene sõltub see meie esimese poolaasta reklaamimüügi tulemustest. Kui need tulevad loodetust paremad, jääb mõni algselt kaduma pidanud saade ehk alles. Kaduvatest saadetest sooviksime prioriteetselt kunagi tagasi tuua «Õnne 13» ning laste uudistesaate «Uudistaja».

Rahapuudusel on ka ära jäämas «Teletaip», «Tähed muusikas», Bingo loto, samuti kõik need saated, mida praegu on tehtud sponsor- või reklaamirahaga, nagu näiteks «Köögikunst». Hetkel me ei tea «Maahommiku» saatust, sest ka seda on siiani tehtud reklaamiraha eest.

Ära jääb «Bläkkpoks», samuti ei alusta me sügisel «Tiigriga». Senisel kujul jäävad ära «Insaider» ja «Knopka», ehkki nende saadete puhul ma kasutaksin sõna «külmutama», sest majandus ning tarbijakaitse on tähtsad teemad ning jaanuariks me leiutame uue saate, mis neid teemasid ühendaks.

Kas nende loobumiste tulemusena tulevad lastesaated ekraanile juba uue aasta alguses?

Lastesaadete puhul on küsimus omasaadete ja hankesaadete doseerimises. Jaanuarist tuleks vähemalt kaks omasaadet juurde.

Arengukava kokkuvõttest võib välja lugeda, et «Kõige suurem sõber» tuleb tagasi.

Otseselt mitte, kuid seda tüüpi lastele suunatud koguperesaade, millel on oma maskott, küll.

Aga Telefilmi esimesi vilju lubate ju alles hiljemalt 2005. aastaks?

Kõigepealt tahame teatrietenduste salvestamise tehnilise taseme viia tagasi sinna, kus ta oli ehk 1970. aastatel. See tähendab seda, et kui oleme etenduse salvestamiseks välja valinud, siis mängib teater selle etenduse ainult meile, kohandades seejuures valgustust, heli, lava jms televisiooni nõuetele. Mõnes mõttes võtame teatrietendused üles telelavastustena. See on selge kvaliteeditõus.

Uusi originaalseid telelavastusi aga võibki pigem kutsuda telefilmiks, sest niikuinii võetakse üha rohkem filme ju videole. ETV viimased paremad asjad, nagu näiteks Ain Prosa «Ma armastasin sakslast», ongi minu meelest ju pigem väikesed filmid kui lihtsalt telelavastused.

Reedeõhtuseid teatrietendusi hakkame võimaluste piires juba jaanuarist näitama, kuid iseasi on see, mis ajast jõuame uute ja kvaliteetsete ülesvõteteni.

Millised on teie unistused seoses ETV programmiga?

Asi, millest me oleme palju rääkinud, on ajakirjandusliku püsiväärtusega saadete tegemine, uuriva ajakirjanduse taseme tõstmine. Praegu on vaesuse sunnil neid saateid tehtud võimalikult odavalt ja vähese eeltööga.

Kindlasti tahaks taastada dokumentaalprojektid. Viimati oli selliseks menukas «Teateid tegelikkusest». Dokumentaalfilmid elust Eestis, aga ka portreedesari.

ETV praegusel programmil on vaesuse pitser - saateid on tehtud eetri täitmiseks, kuid mitte alati püsiväärtuste loomiseks. Sellest olukorrast sain ma hästi aru möödunud suvel, kui me võtsime välja ETV arhiivi ja uurisime, mis ajastutest on meil sealt eetrisse võtta ühiskonna ja kultuuri mälu kandvaid saateid.

Leidsime, et viimasel kümnel aastal on selliste saadete arv jätkuvalt vähenenud. Kui vanasti tehti dokumentaal- või portreefilme, siis eelnes sellele kõva töö, ning tulemust võib taas ja taas vaadata. Paljusid praeguseid saateid kümne aasta pärast enam näidata ei saa. Jääva väärtuse kriteerium on oluline.

Mida tähendab interaktiivne TV, millest arengukava räägib?

See on seotud ühe teise väga olulise paragrahviga meie arengukavast, nimelt arhiivi digitaliseerimisega. 80-90% ETV praegust arhiivi võib võrrelda vananenud formaadis arvutifailidega, mida nüüdsed arvutid enam lugeda ei oska. Vanu filmilinte ei ole praegu enam võimalik automaatselt eetrisse võtta. Seetõttu ongi tarvis kogu arhiiv digitaliseerida, et saateid saaks ka tänapäeval kasutada.

Tulemus aga võiks olla laiem, need saated võiksid saada ka virtuaalselt kasutatavaks arvutivõrgus. Interneti-televisiooni arendamine on aga eraldi projekt.

Kas ETV kodulehekülg muutub portaaliks?

Põhimõtteliselt jah. Telesaate tegemisel jääb üle väga palju materjali, sest eetriaeg on ju piiratud. Interneti mälu võimalused on palju suuremad. Interneti-ETV peaks sisaldama kogu seda taustamaterjali, mis saatesse ei mahu. Ning muidugi ka diskussioonimomenti.

Kas see ongi asi, mida arengukava nimetab sünteetiliseks meediagrupiks?

Päriselt mitte. Mujal maailmas on meediamajandus arenenud konsolideerumisprotsessi suunas, mis pole ainult majanduslik, vaid ka sisuline. Üheks tahuks on see, et nüüdisaegne meediatööstus on ideekeskne.

Ühest ja samast ideest võib välja anda raamatu, siis selle koomiksiversiooni, siis teha filmi, siis teleseriaali ja soundtrack’i, teleseriaalist animatsioonivariandi, siis valmistada seriaali sümboolikaga nänni jne. Kui me teeksime näiteks saate Tõnu Kaljuste tööst, võiks sellega kaasas käia ka plaat, raamat ning miks mitte kas või T-särk.

Usutavasti ei nõustu te seisukohaga, et avalik-õiguslik televisioon ei peagi suurel hulgal vaatajaid püüdma, vaid peab piirduma vähemuste ja huvigruppide teenindamisega.

Me peame teadma oma eetilisi ja esteetilisi standardeid, kuid neid teades peame siiski saavutama neile maksimaalse kõlapinna. Kui me teeme näiteks Linnateatriga kahasse mõne lavastuse, siis me ei saa vaatajatest mitte hoolida.

Me loobume aga maksimaalse vaatajareitingu tagaajamisest iga hinna eest, sest see on saavutatav vaid telemängude ja seebiga, ning keskendume oma prioriteetsetele vaatajagruppidele, kelleks on ühtaegu nii kõrgharidusega vaatajad kui lapsed, maainimesed ja puuetega inimesed jne. Kuid ma eeldan, et indikaatoriks on kõrgharidusega vaataja, kes ei hakka vaatama väga rumalat saadet. Kui ta saadet ei vaata, siis on probleem kvaliteediga.

Milliseks muutuvad venekeelsed saated?

Esmalt tahame senise 15-minutilise venekeelse «Aktuaalse kaamera» muuta pooletunniseks. Teised venekeelsed saated soovime teha pigem kakskeelseks, et vene vaatajat mitte eraldi tsooni suruda. Kaugemas tulevikus peame olema valmis digitaalsete kanalite tulekuks, ning siis võiks üks kanal olla selline, kus venekeelsed saated on eetris prime time’il.

BBC ja Yleisradio uued digitaalsed kanalid ei tooda täies mahus oma programme, vaid näitavad samu saateid lihtsalt erinevatel kellaaegadel, et need oleksid kõigile kättesaadavad.

Arengukavas digitaaltelevisioonist siiski eriti juttu ei ole. Kas see on tõesti meie ühiskonnale veel lootusetult kallis?

Oleme arvestanud sellega, et tehnilised võimalused digitaal-TVks avanevad juba 2004. aastal. Kuid see eeldab ka seda, et vaatajad ostavad endale digitaalsed lisaseadmed, mis võtab aga aega.

2005. aastaks tahame aga olla lõpetanud ettevalmistused ETV II kanali avamiseks. See võib olla juba digitaalne, aga ka analoogne või lihtsalt kaabel-TV kanal.

ETV-II oleks peamiselt hanke- ja vähemusprogrammide kanal, mis näitab kõige vaadatavamatel eetriaegadel saateid, mis põhiprogrammis on eetris päeval või hilisõhtul. Seda kanalit sisustaksid ka kultuuri-, haridus- ja venekeelsed saated. Loodame arendada ka regionaalprogramme, st et ETV kohalikud stuudiod saaksid teha kohalike uudistega lülitusi ETV programmi.

Teise kanali loomiseks oleme arvestanud umbes 20 miljoni krooniga.