/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/08/11/219734t1h951b.jpg)
E-riigina maailmas tuntust kogunud Eestis pole tegelikult asjad midagi nii korras - riigiga suhtlemine on vaid osaliselt internetti kolinud ning inimesed peavad endiselt pahatihti, paberid näpus, mööda ametiasutusi ringi lippama.
E-Eesti komberdab edulugudest hoolimata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees.ee palvel kirjeldasid kümned lugejad totraid olukordi, kus nad pidid mööda ametiasutusi liikuma üsna sarnasel moel kui aastate eest, kulutades väärtuslikku töö- või vaba aega, närve ja raha.
Mitmel juhul on erinevad asutused välja töötanud võimekad e-lahendused, kuid kuna need ei suhtle piisavalt omavahel, peavad inimesed ikka ise dokumente kaasas kandma, kuigi tegelikult saaks info liikuda virtuaalselt.
Samamoodi raisatakse nii riigi kui inimese aega, närve ja raha asutuste siseselt. Inimene võib saada küll dokumendi blanketi veebist, kuid peab selle asutusele esitama prinditud kujul.
Seejärel sisestab ametnik täidetud dokumendi uuesti arvutisse ja prindib allkirjastamiseks välja. Pärast signeerimist pannakse dokument postiga teele Tallinnas asuvasse asutuse keskkontorisse ja protsess võib jätkuda sama kohmakalt, hoolimata sellest, et Eestil on olemas IT-lahendused, millega saaks kogu töö digitaalselt ning oluliselt odavamalt ja nobedamalt ära teha.
Ressursid vedelevad maas
Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul on Eesti küll maailmas e-arengult esirinnas, kuid suured ressursid on endiselt kasutamata.
«Kui ikka mõnda luba tahad saada, siis täna on endiselt liiga tihti niipidi, et kodanik-loataotleja on ise infokandja. Ta läheb ühte asutusse, küsib sealt midagi, siis teise asutusse, ja siis tassib selle kolmandasse kokku.»
Ametnik, kellele materjalid esitatakse, siseneb Kiisleri väitel seejärel tavaliselt tähtsa näoga ülivõimsatesse andmebaasidesse ja kontrollib üle, kas kodaniku esitatud dokument vastab tõele.
«Siin tekib küsimus, kas äkki ei peaks minema kohe sinna andmebaasi, selle asemel, et inimest jooksutada?»
Kiisleri sõnul võib loomulikult tuua mitmeid häid näiteid, kuid liiga sageli ollakse kinni aegunud mõtteviisis, kus usaldatakse endiselt paberit.
«Andmed olid inimesel vanasti kirjas tööraamatus, passis või kuskil mujal. Täna on info, mida usaldatakse, kirjas hoopis andmebaasis.»
Kõik algab mõtlemisest
Kiisleriga nõustus majandusministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa, kelle hinnangul on dokumentide füüsiline kaasaskandmine osa vanast paradigmast ning sageli tuuakse n-ö paberi-mõtlemine internetti kaasa, kuigi tegelikult pole seda vaja.
Tema väitel ei ole probleem riigi IT-võimekuses, vaid mõistlikumas avaliku teenuse korraldamises ehk inimeste peades ja õigusaktides.
«Praegune põhitöö on näidata ministeeriumite ja asutuste juhtkondadele, millised võimalused on loodud, et avalikke teenuseid isikutele mugavamal moel korraldada, ja milliseid õigusakte peaks muutma, et need võimalused realiseeruksid.»
Tema sõnul on enamik andmebaase erilise vaevata andmevahetuskihi X-tee abil seotud.
Kuid lisaks eelkirjeldatule on võimalikud ka olukorrad, kus korralikud e-rakendused on olemas, aga neid ei kasutata.
Tallinlane Robert (27) teadis näiteks kirjeldada juhtumit, kus ta pidi ametiasutuste uksi kulutama lihtsalt seetõttu, et telefonitoru tõstnud infotöötaja talle mingil põhjusel alternatiivset e-lahendust ei maininud, kuigi ta selle kohta küsis.
ARKist mootorisõidukijuhi juhendaja tunnistuse küsimiseks pidi ta seetõttu palju rohkem muretsema ja vaeva nägema kui siis, kui ta oleks teadnud kasutada paberivaba ARKi.