Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui arvutikõlarid on kesised ja kodus korralik helikeskus, siis saab arvutiheli kuulata helikeskuse kõlaritest. Ja vahel tahaks arvutipildi suurelt teleekraanile saada. Kuidas seda teha?
Toitepinge
Enne kui hakata arvutit ühendama kas helikeskuse või televiisoriga, tuleb hoolitseda korraliku toite eest. Arvutit kui müratootvat kasti üritatakse tavaliselt hoida ikka tagatoas ja vedada pika juhtmega heli- ja pildisignaali teise tuppa.
Pinge on füüsika definitsiooni järgi potentsiaalide vahe ja võrreldav vee voolamisega kõrgemalt madalamale: oluline on ainult kõrguste erinevus. Juhul kui kodused 220 volti võetakse erinevatest pistikutest, ei pruugi kõrgemad ja madalamad pinged kokku langeda.
Pinge nagu vesigi otsib madalamat kohta ja võib tahta ühest (arvutist) teise (televiisorisse) voolama hakata, kanaliks seadmetevaheline ühendusjuhe. Reaalselt toob see helisse urina ja pilti mustad palgid, hullemal juhul põleb mõni port maha. Alustuseks tuleks seega kõik ühendatavad seadmed ühendada ühe pikendusjuhtme või selle haru taha.
Audio ehk heli
Arvuti taga on väljundiks tavaliselt nn miniplugi ehk 3,5-millimeetrise läbimõõduga stereopistik. Kes ise juhtmeid joota tahab, siis tipp on vasak ja keskmine rõngas parem kanal.
Kodustel seadmetel on reeglina ainult nn RCA-sisendid, «sangadel» ehk kaasaskantavatel raadiomakkidel pole tavaliselt sisendeid üldse või kui on, siis sageli esiküljel üks, ja samasugune kui arvutil.
Sobivaid juhtmeid saad igast vähegi asjalikust elektroonikakauplusest. Kui sobivat juhet ei leidu, tuleb osta mõni üleminek, näiteks isane mini-jack emane RCA. Siinkohal ole tähelepanelik kui väljund/sisend asub halvas kohas, ei pruugi selline üleminek sinna oma paksuse tõttu alati sobida. Pole erilist vahet, millisesse kodustereo «auku» arvuti ühendad: nii AUX, CD kui ka TAPE kõlbavad. Ainult PHONO ei sobi (ja PHONES ammugi mitte).
Ja veel, ära osta kunagi kõige odavamaid juhtmeid.
Video ehk pilt
Siin on asi mõnevõrra keerulisem. Videosignaali edastamiseks on kolm standardit, neid halvemast parimani loetledes: - komposiit (composite), signaal ühes juhtmes, RCA ühendus;
- S-Video ehk Y/C (Separated Video, mitte segi ajada S-VHS ehk Super VHSiga, mis on videopildi salvestamise standard), signaal kahes juhtmes, eraldi mustvalge ja värviinformatsioon, mini-DIN ühendus (näeb välja nagu hiire või klaviatuuri pistik)
- RGB (Red Green Blue) signaal kolmes või enamas juhtmes, ühendusviise samuti hulgi.
Kuigi RGB annab teoorias parima pildi, ei saa seda tavalisest arvutist kuidagi välja (erandina mõned üksikud videokaardid ja DXR3 DVD-dekooderkaart) ja ei näita tavateleviisor teda paremini kui S-Videot.
Arvuti ja televiisori pildiehitused on kineskoopide sarnasest tööpõhimõttest hoolimata piisavalt erinevad tegemaks pildi edastamise keeruliseks.
Juhul kui sinu arvuti videokaardil ei ole eraldi videoväljundit, siis osta videoväljundiga kaart. Müüakse ka eraldiseisvaid VGA-TV konvertereid, aga need on kallid ja pildikvaliteet kesine. Videokaardi uuendamisel tasub tähelepanu pöörata selle valmistajale. Hetkel populaarsemate 3D-kiirendiga kaartide TV-väljund on kriitilisema vaataja jaoks enam kui kesine. Need kaardid, mis näitavad normaalset telepilti, ei kõlba jälle mängimiseks. Nokk kinni saba lahti.
Ühendamiseks on igal tänapäeva telekal on taga SCART-pistik. SCART on multipistik, mille abil saab televiisorisse tuua mitmeid erinevaid signaale. RGB, komposiitvideo ja audiosignaale toetab SCART-liides lennult. Midagi kusagilt kruttida pole vaja.
S-Videoga ehk praktikas parima signaali edastamisel on aga probleeme. SCARTis S-Video edastamiseks kasutatavad klemmid kattuvad teistega. Seepärast on mitme SCART-pistikuga telekatel kujunenud kirjutamata standardiks: esimene (ülemine) RGB tarbeks, teine S-Video tarbeks. Sageli tuleb veel TV menüüst eraldi S-Video re¯iim sisse lülitada. Kui seda mitte teha, siis on pilt telekaekraanil mustvalge ja kole.
SCART-juhtmeid müüvad samuti kõik vähegi asjalikumad elektroonikapoed ja -osakonnad. Teine ots peaks olema siis kas 3 RCAd komposiidi või 1 mini-DIN ja 2 RCAd S-Video tarbeks. Arvutis RCAd tavaliselt pole, seega üleminek mini-jacki on samuti vajalik.
Tasub ära?
Ei tasu. Vaikse arvuti ehitamine on keeruline, poes neid pole. Arvuti teises toas on ebamugav ja signaali edastamiseks läheb sageli vaja kalleid juhtmeid mida pikem vahemaa, seda kvaliteetsem peab olema juhe. Ja üldse: juba 20003000-kroonine CD- või DVD-mängija teeb lõdva randmega ära 20 00030 000-kroonisele arvutile.