Seaduste tegemist mõjutavad enim suured ja tegusad kodanikuühendused

Ei ole kuulnud, et väikesed mittetulundusühingud on suutnud seadusloomet mõjutada, väidab Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondi nõukogu esimees Erik Loide.

Suuremail on seaduse muutmiseks rohkem lootust, kuid alati ei kanna võimsus vilja.

Loide tõi näiteks puudega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmiseks fondi nõukogu tehtud ettepaneku, mis võimaldanuks saada õppetoetust ka töötavail sügava puudega inimestel.

Kuigi see oleks riigile maksnud vähem kui 50 000 krooni aastas, ei läinud ettepanek läbi. Seadusandja arvates on neid inimesi liiga vähe, kelle pärast seaduse muutmist ette võtta.

Selles vallas mõningasest õnnestumisest rääkides nimetas Loide fondi nõukogu algatust täiendada käibemaksuvabade ravimite, meditsiinitarvete jms nimekirja paarikümne nägemispuuet kompenseeriva abivahendiga.

Senistest oma ja mõne teise mittetulundustegelase seadusloomesse sekkumise kogemustest tegi Loide järelduse: poliitikutele pole oluline mitte seadusemuudatuse põhjendatus, vaid potentsiaalsete valijate hulk, keda see muudatus puudutab.

Nõrgad jäävad kõrvale

Sellest, millistel kodanikuühendustel on paremad võimalused seadusandluses kaasa rääkida, annab aimu seadusloomefoorumi Themis (www.lc.ee/themis) juriidiliste konsultantide Monika Koolmeistri ja Ingeri Luige korraldatud küsitlus.

Themis on loodud Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi stipendiumi abil, et edendada avaliku sektori ja kolmanda sektori koostööd, eesmärk on muuta seadusloome tavakodanikule läbipaistvamaks ja arusaadavamaks.

Oktoobris ja novembris seoses ravikindlustuse seaduse eelnõuga korraldatud telefoniküsitluse tulemustest tegid Koolmeister ja Luik mitmeid järeldusi.

Esiteks panid nad tähele, et küsitletud 36 mittetulundusühingu seas oli erineva suuruse ja organiseerituse tasemega ühinguid.

«Paaril neist oli palgaline töötaja, kes tegeleb juriidiliste küsimustega, sealhulgas seaduseelnõudega. Paljud esindajad tõdesid, et sellist inimest oleks vaja, kuid nende palkamiseks ei jätku raha,» on kirjas kokkuvõttes.

Juriidilised konsultandid täheldasid samas, et mitmed ühingud tegutsevad samades ruumides ja neil on ühesugused kontaktandmed. «See aga mõnevõrra raskendab erinevate ühingutega suhtlemist ja arusaamist sellest, kes on kes,» märgivad nad.

«Mitmel väiksemal ühingul ei ole juurdepääsu internetile, mistõttu pole nendega võimalik suhelda ka meili teel. Samuti on neil raskendatud neid puudutava informatsiooni kättesaamine,» on kirjas kokkuvõttes.

Seesugused väiksemad ja nõrgemad mittetulundusühingud jäävad seadusloomest paratamatult kõrvale.

Ühe nimetuks jääda sooviva mittetulundustegelase sõnul õnnestub kodanikuühendusel seadusloomes sõna sekka öelda siis, kui ühenduse tegevusse on kaasatud mõni poliitik või mõjukas riigiametnik.

Riik suhtleb suurtega

Samas rääkis ta levinud suhtlemisest, mis käib mõne ministeeriumi ja selle usaldusaluse kodanikuühenduse vahel.

Mõnikord ei kajastu aga sellises suhtlemises kodanikuühenduste tegelikud vajadused ja nii võib mõni õigusakt jõustumisel osutuda elukaugeks.

Vastupidine näide, kus ministeerium ei ole esitanud seadusetähte viseerimiseks, vaid on selle kodanikuühenduselt lausa tellinud, pärineb läinud reedest. Nimelt andis Eesti Õdede Ühing sellel päeval sotsiaalministeeriumile üle õendusabi arengukava.

Õendusabi arengukava aastani 2015, mis muu hulgas muudaks õdede töökoormuse normaalseks, on sotsiaalministeerium õdede ühingult tellinud.

Väikesed, kuid tublid

Mõned väikesed kodanikuühendused on osutunud visaks nagu tilkuv vesi, mis uuristab järelejätmatul tilkumisel kivisse augu.

Nende hulka kuuluvad Pärnu naised, kes on alates kevadest 1999 viinud läbi nn ranitsa ristiretke. Võitluse tulemusena andis haridusminister mullu suvel välja määruse õpikute piirkaalu kohta ja tänavu märtsis täislastis koolikoti raskuse kohta.

Ristiretke eesotsas seisnud mittetulundusühingu Kodanikujulgus esimees Astrid Hindriks andis poolteist kuud tagasi, 18. oktoobri Pärnu Postimehes märku, et võitlus ei ole veel raugenud.

«Õpetajad, nüüd on teie kord määruse täitmist nõuda. Teie olete need, kes valivad õppeaastaks õpikud. Sellel turul on suur konkurents, nii et olete kliendina kõige tähtsamad,» kirjutab Hindriks.

«Ja mõelgem sellelegi, et igal koolilapsel on vaja oma kappi, et mitte iga päev kõiki asju seljas kooli ja koolist koju tarida. Igas euroremondist tulnud koolis võiksid olla individuaalkapid.»

Suhteliselt väike on ka Nõmme Tee Selts, kuid on võidelnud edukalt muu hulgas Mustamäe nõlvapealset metsaparki ja Nõmme keskust kui Nõmme sümboleid ohustava planeerimise vastu.

Seltsi netilehekülgedel (www.hot.ee/nommeteeselts/) on kõige täpsemalt dokumenteeritud Nõmme möödasõidutee vastane ja Tallinna üldplaneeringu korrektuuri eest peetud võitlus.

Samas on see internetikoht ülevaatlik näide sellest, kuidas kodanikualgatuse korras oma õiguste eest võidelda.

Pingutusi kroonib edu

Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondi nõukogu esimees Erik Loide ja mittetulundusühenduste ümarlaua esinduskogu liige Ülle Lepp peavad seadusloomes osalemises üheks tõsiseks probleemiks tagasiside puudumist.

«Reeglina ei vaevuta ettepaneku esitajaid teavitama sellest, mis nende ettepanekust on saanud. Ühelt poolt saab õigusakti seletuskirja kirjutada, et kodanikuühendustelt on arvamusi küsitud, kuid teisalt ei kohusta see neid arvesse võtma,» märgivad nad.

Lepp lisas omalt poolt, et õigusloomes suudavad osaleda siiski üksnes need kodanikuühendused, kes oma liikmete vajadusi tundes suudavad seista nende huvide eest. «Selleks peab neil olema vajalikke teadmisi ja oskusi,» märgib ta.

«Nad peavad jälgima ja analüüsima valitsuse ja Riigikogu seadusandlikke algatusi ning julgema välja tulla oma algatusega seaduste muutmiseks. Selleks tuleb aga kõvasti pingutada ja järjekindlalt kodutööd teha.»