/nginx/o/2009/11/17/267898t1he5b6.jpg)
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg leiab, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega peaks riik selgemalt ette ütlema, millised gümnaasiumid alles jäävad. Haridusminister Tõnis Lukas seevastu usub, et selle sõelumise teevad ära gümnaasiumidele seatavad rangemad kriteeriumid.
«Riik peaks siin etendama palju aktiivsemat rolli kui ta endale selle seadusmuudatusega endale võtnud on,» sõnas Kreitzberg, lisades, et ei ole üldse seaduses oleva idee vastu põhikoolid ja gümnaasiumid üksteisest lahutada.
«Olen selle vastu, et seda nii uisapäisa ellu viiakse. Muidu hakkab see meenutama haridusministeeriumi Tartusse kolimist - kulusid palju, tulud kaheldavad.»
«Me tahame näha vähemalt ühte väga konkreetset projekti, mida arutada,» ütles Kreitzberg. Kreitzbergi hinnangul tuleks riigi tasandil ükshaaval koolid läbi arutada ja otsustada, kuhu jäävad põhikoolid ja kuhu gümnaasiumid ning seejärel anda omavalitsustele selle plaani elluviimiseks pikk üleminekuaeg, vähemalt kuus aastat.
«Lasta lihtsalt omavalitsustel läbi rääkida selle üle, kelle territooriumile jääb gümnaasium, ei ole kõige parem tee - elu näitas kasvõi haldusreformiga, et see ei õnnestu hästi,» sõnas Kreitzberg. Seetõttu leiab ta, et riik peab oma seisukoha välja ütlema. «Koolivõrk on üleriigilise tähtsusega asi.»
Lukas: kriteeriumid panevad paika
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas leidis aga, et riik ei tohi niinimetatud traktormeetodil gümnaasiumidest üle käia ja näpuga kaardil näidata, milline gümnaasium jääb alles, milline suletakse. Eriti kentsakaks pidas ta näiteks Tallinnas või Tartus linnavalitsusele ütlemist, millisel tänaval asuva kooli kallale minna.
Minister soovis koolivõrgu korrastamise jätta siiski omavalitsuste otsustada, nende omavahelisest koostööst ja kokkulepetest sõltuvaks, et areng oleks loomulikum.
Lukas pidas õigemaks anda ka koolidele endile võimalus pingutada. «Kvaliteedikriteeriumid on päris selgelt reguleerivad ja need panevad asjad liikuma,» uskus Lukas.
«On võimalik, et paari aasta jooksul mõni kool tugevdab ennast, saab magnetiks teiste koolide õppuritele ja suudab kriteeriumid täita. Kui me praegu paneksime filtri ette, siis võib juhtuda, et ükski väikestest koolidest seda ei suuda.»
2011. aastast kehtima hakkav uus õppekava seab gümnaasiumidele palju rangemad nõuded kui seni - näiteks valik- ja kohustuslike ainete ning õppurite arvu kohta. Omavalitsused saavad 2011. aastani oma otsuseid teha ja pingutada nende koolide jätkamise nimel, kellel on potentsiaali tõsta oma taset nii, et nad vastaksid nõuetele.
Kui see tähtaeg saab otsa, kaotab gümnaasium, kes jääb kriteeriumidele alla, õiguse edasi töötada. Üleminekuajal säilib neil vaid võimalus juba alustanud klassid lõpuni õpetada.
Õpetajadki täiesti erinevad
Põhikooli ja gümnaasiumi lahkulöömise vajadust põhjendas Kreitzberg eelkõige sellega, et põhikool ja gümnaasium on üksteisest täiesti erinevate eesmärkidega kooliastmed. «Põhikool ei ole gümnaasiumi eelaste, vaid sealt minnakse edasi ka tööle või kutsekooli.»
Ka nende kooliastmete õpetajate ettevalmistus peab olema erinev. «Põhikooli õpetaja peaks õpetama ainerühmi, gümnaasiumi õpetaja ühte-kahte ainet. Põhikooliõpetajal peab olema väga korralik ettevalmistus pedagoogikas ja psühholoogias, samuti ainemetoodikas. See eeldab erinevat õpetajatüüpi, ta peab last nägema tervikuna ja toetama tema arengut igakülgselt. Gümnaasiumiõpetaja võib olla rohkem ainele keskendunud,» selgitas Kreitzberg.
Kui maakohas jääb alles ka gümnaasium, võib see väiksemas kohas jääda samasse hoonesse põhikooliga, kuid need peavad olema ometigi kaks eri institutsiooni, eri direktorite ja õpetajatega. Selle põhjus on samuti, et neis «aetakse eri asja» ja juhtimine peab vastama kooliastme spetsiifikale. «Kui on üks juht ja õpetavad samad õpetajad, hakatakse neid astmeid ikka segi ajama,» sõnas Kreitzberg.
Pigem saavad uue seaduse rakendumisel gümnaasiumi ja põhikooli kooseksisteerimisest erandid. See tähendab, et näiteks maakohtades tuleb tõenäoliselt gümnaasiumiõpilastel senisest enam kaugemale kooli sõitma hakata. «Eesti on suhteliselt väike riik. Kutsekoole on meil 30 ja kõik kutsekooli õpilased sõidavad, keegi ei kurda! Gümnaasiume on meil 230,» ütles Kreitzberg.