Vigastatud sõdur igatseb Afganistani

Andrei Vesterineni sõnul saab ta vaatamata jalaproteesile edukalt sportida. Foto: Liis Treimann

Afganistanis jalast ilma jäänud Andrei Vesterinen (24) naasis juba septembris kaitseväkke, ent tegelikult tahaks ta minna tagasi Afganistani ja lõpetada poolelijäänud missiooni.

Vesterinen kaotas oma parema jala ülaltpoolt põlve eelmisel suvel Afganistanis teenides. Sellest ajast saadik on ta käinud korduvalt Inglismaal proteese saamas ja neid kohendamas ning näinud palju vaeva, et uuesti täisväärtuslikku elu elama hakata.

Tänapäeval on jalaproteesid juba nii hea tasemega, et nad võimaldavad teha peaaegu kõike, mida tervete jalgadega inimesedki teha saavad. Erinevate tegevuste, nagu rulluisutamise või jooksmise jaoks läheb lihtsalt vaja eraldi proteese, mille kasutamist tuleb eraldi õppima hakata.

Vesterinen on selle jaoks mõeldud proteesiga näiteks selgeks õppinud jooksmise, kui ta aga jalgrattaga sõitmas käib, siis seob ta endal proteesi pedaali külge kinni, mistõttu inimesed vaatavad teda suurte silmadega, ent sõidetud saab. Suvel käis ta aga deltaplaaniga lendamas.

Õpib relvuriks

Praegu on Vesterinenil mõte minna kolme-nelja aasta pärast uuesti Afganistani missioonile. «Eelmine missioon kestis kõigest kuu aega, tahaks ikka terve missiooni ära teha,» selgitas ta. Välismissioonidel käimine on tema sõnul lihtsalt osa elukutselise kaitseväelase elust.

Enne missioonile pääsemist tuleb tal aga ületada hulk takistusi, mis on vähemalt sama kõrged kui Helmandi mäed. Endisele jalaväelase ametikohale, miiniotsijaga pomme otsima ta ei pääse, seda ta ei loodagi. Küll aga lubas kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots Vesterineni sõnul talle millalgi, et Afganistanis meie meestele tagalatoetust andvasse üksusesse võib ta saada küll.

Praegu õpib Vesterinen kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljonis relvuriks. Relvur on selline ametimees, kes parandab ja hooldab kõiki kaitseväe relvi, millega neid otseselt kasutavad kaitseväelased enam hakkama ei saa.

Praegu on Vesterinen aga kõigest relvuri abi, kõigepealt tuleb tal relvuri amet selgeks saada, enne ei pääse ta kuhugi. Vastav ametikoht eeldab ka vanemallohvitseri ehk veebli auastet, ent Vesterinen on kõigest reamees. Seega peab ta kõigepealt läbi tegema seersandi- ja seejärel veeblikursused.

Lisaks tuleb sooritada kaitseväe füüsiline test, mis koosneb kõhulihaste harjutustest, kätekõverdustest ja jooksmisest. Ainsaks probleemiks võiks Vesterinenile kujuneda jooksmine, ent kuna tal on jooksuprotees niikuinii olemas ja ta käib sellega ka jooksmas, siis mees füüsilist testi ei karda.

Ent lisaks sellele takistab Vesterineni ka paberimajandus ning see tundub olevat hullem kõigist mainitud probleemidest. Põhimõtteliselt pole kaitsevägi vastu ka amputeeritud jalaga kaitseväelase Afganistani teenima saatmisele, ent kaitseväelane peab nende kinnitusel selleks ka tegelikult valmis olema.

Palju järjekindlat tööd

Kaitseväe peaarst major Kersti Lea oli reamees Vesterineni Afganistani teenima pääsemise lootuse asjus ettevaatlik.

«Kaitseväelaselt ootab selline väljakutse süsteemset ja järjekindlat tööd oma vigastusega võimalikult hästi toimetulekuks,» lausus tänavu sügisel kaitseväe peaarstiks saanud Lea.

Pöördumatuid vigastusi saanud kaitseväelaste ravimise ja sotsiaalsete tagatistega seonduv on iseenesest olnud kaitseväe ja kaitseministeeriumi meditsiiniteenistuste jaoks piisavalt problemaatiline, sest selleks oldi kehvalt valmistunud.

Nüüd hakkavad esimesed jala kaotanud mehed oma ühiskonda ning ka kaitseväkke naasmise osana uurima võimaluse kohta jätkata ka välismissioonidel.

Eestil pole sellega kogemusi, ent näiteks Ameerika Ühendriikide sõjavägi on kunstjalaga mehi saatnud isegi Afganistani mägedesse lahingüksustesse. Eestis sellest veel juttu pole, meil tuleb kõigepealt oodata, kas mõni mees leiab endas piisavalt jõudu, et kunstjalaga Afganistanis tagalateenistuses viibida.

Vesterineni sõnul pole tema Eestis ainus jala kaotanud sõdur, kes sellest mõtleb.

Kommentaar