Teatrijuhi lugu kasvas mammutkogumikuks

Kaarel Ird. Foto: Repro.

Kaarel Irdi sajandaks sünniaastapäevaks valminud ligi tuhandeleheküljeline kogumik sisaldab legendaarse teatrijuhi kohta otse ülekülluses uudset materjali.

Mammutkogumiku «Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare» koostajaks märgitud Jaak Villeri töö on küündinud tavapärasest materjali otsimisest ja kokkuseadmisest märksa kaugemale.

Lisaks rohketele dokumentidele ja mälestuskildudele leiame siit ka kindla käega komponeeritud dramaatilise, kohati vägagi kaasahaarava jutustuse nii Vanemuise ajaloost kui ka Kaarel Irdi ajalikust elukäigust.

Teater ja eluteater

Kirjas Eduard Vildele on noor Ird ennast tutvustanud selliselt: «Olen 23 aastane, üksik, vanemateta. Elukutselt maaler. Haridus – 6 kl. algkool. Elanud olen Riias, Venemaal ja mitmes Eesti linnas. /- - -/ Tulevaseks elukutseks kavatsen valida näitleja.» (lk 52).

Suur näitleja Ird ju oligi – rohkem küll eluteatris («Ird tegelikult mängis viha, aga isegi suur osa teatriinimestest seda nii ei mõistnud,» öeldakse lk 321 Aivar Tomminga intervjuule toetudes). Tema kirevasse elukäiku mahuvad teatrikunsti kõrval ka poliitilised hoiakud, mis veel tänapäevalgi vahel kõvasti kirgi üles kütavad.

Tundub küll, et Irdi isiksust pole Villeri materjalivalikus liigselt ilustatud. Leiame siit näiteks poliitilise politsei hinnangu noorele Irdile kui «tuntud intrigandile» teatrivallas (lk 83).

Ei puudu siit kogumikust ka alapeatükk «Küüditamine» (lk 163–168), mis püüab praeguste teadmiste valguses avada Irdi eluloo kõige tumedamaid episoode.

Irdist kirjutades on Viller ehk liigagi piinliku hoolega vältinud igasuguseid (võimaliku) ideoloogilise värvinguga tunnustussõnu.

Raamatus on muljetavaldav hulk eri aegadel jäädvustatud mälestuskilde ja intervjuukatkeid. Pikemalt saavad sõna näitlejad Lembit Eelmäe ja Herta Elviste, Kais ja Raivo Adlas, Tõnu Tepandi, aga ka näiteks Indrek Toome ja Vaino Väljas.

Irdi ja Kaidu lugu

Esmakordselt on põhjalikult lahti kirjutatud Kaarel Irdi ja Epp Kaidu ligi 45-aastase koostöö ja -elu lugu, lausa omaette «romaan romaanis».

Võrreldes näiteks kogumikuga «Epp Kaidu kaasaegsete mälestustes» (1982) saame siit märksa mitmekülgsema pildi Irdi-Kaidu loometandemi koostööst ja saavutustest.

Raamatule annavad vürtsi Irdi hilisemate naissuhete kirjeldused, kus koostaja on suutnud paindlikult lahti kerida küllalt komplitseeritud eraelulisi keerdsõlmi.

Jaak Villeri isikus on Kaarel Ird leidnud endale igati hoolika, asjatundliku, põhjaliku ja erapooletu biograafi. See tüse teos täidab suure lünga meie teatriloos ja eriti Vanemuise ajaloo uurimises. Ja oleks väga tore, kui sellest sisukast raamatust saaks äratust ja innustust meie teatrirahvas, et senisest veelgi agaramalt oma mälestusi paberile panna.

Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avati 13. novembril peetud konverentsil «Kaarel Ird ja tema aeg» Irdi isikuarhiivil põhinev näitus, mille on koostanud Tiina Saluvere.

Raamat