Juhtkiri: Matrjoška Tallinnast

Madonnanäoline matrjoška. Foto: AP / Scanpix

Jõuluturg võiks olla eeskätt kultuuri- ja maineüritus

Peagi Tallinnas Raekoja platsil tegevust alustav traditsiooniline jõuluturg pole pelgalt pealinna üritus. Sel on üleriigiline ja rahvusvahelinegi tähtsus, mille sisu ja õhkkonna järgi tehakse sageli üldistusi kogu Eesti kohta. Just seetõttu tuleks seda vaadelda kui kultuuri- ja maineüritust, mitte puhtal kujul äriettevõtmist.

Olukord, kus igal aastal kuuleme meie käsitöölisi-kunstnikke muretsemas, et müügikoha rent pole neile taskukohane, peaks ka korraldajaid murelikuks tegema. Vähemalt peaks tellijale ehk Tallinna linnavalitsusele olema südameasi, kuidas ja millega õieti UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas vanalinnas kaubeldakse.

Pole kahtlust, et kvaliteetne ja omanäoline käsitöö võiks olla üks märke, mille järgi Eestit raja taga tuntakse. Lääne-Euroopas on hulk oskusteavet viimaste põlvkondadega kaotsi läinud. Kuid nüüd tüdinetakse üha enam odavast massikaubast, käsitööoskused ja looduslikud materjalid tõusevad hinda. See peaks olema võimalus meile, kes me (veel) hästi teame, mida tähendavad Muhu tikand ja puidust köögiriistad, milline hing on käsitsi kootud kampsunis või mütsis.

Sõnal «turg» võib eesti keeles sageli olla vägagi halvustav tähendus (turuärikas jms), milles peegeldub laiem suhtumine turgudesse. Kui vana Euroopa linnades müüakse turul üldjuhul mõnevõrra kallimat, ent ehedat ja värsket kaupa, siis meil hakatakse alles vaevaliselt üle saama taagast, mille turud said pärandina kaasa Nõukogude ajast.

Okupatsiooniaegseid räpasevõitu ja allakäinud turge hakkasid taasiseseisvuse esimestel aastatel haldama kahtlase taustaga tüübid. Turg oli võimalus rahapesuks ja muudeks sahkerdusteks ning mitmes kohas need seetõttu suleti. Viimasel ajal on olnud suhtumises muutusi, on avatud uusi turge ja seniseid kõpitsetud.

Muidugi pole võimalik eestlastele võõrast suveniiriäri ja kauplemislaadi ehk siis Matrjoška-müüki vanalinnast välja juurida, nagu ei kao meie turgude renessansiga kuhugi ka odava välismaise puuvilja letid. Küll aga võiks traditsioonilist eesti käsitööd, niisugust, nagu näeb Tallinnas mardilaadal ja näiteks väikestes suveniiripoodides Saaremaal, kõigiti aidata ja soosida. Tallinna jõuluturgu korraldav firma räägib tõenäoliselt sulatõtt, väites, et kauplemiskohtade soovijaist pole praeguste hindade juures puudust. Kuid küsimus, kas firmat huvitab ka jõuluturg sisulise ettevõtmisena või loetakse põhiliselt kasumit, tõuseb järjest tõsisemalt päevakorda.

Just nüüd, kui oleme äratanud muu maailma tähelepanu (Tallinna jõuluturgu tunnustas The Times), peaksime olema eriti nõudlikud. Ehk siis püüdma leida eestilikku ja unikaalset, olgu see ese või emotsioon.