Urmo Kübar: mida õppisime valimistest?

Urmo Kübar Foto: Erakogu

Tänavustel valimistel kasvas märgatavalt kodanike jõud ning erakonnad astusid sammu Eesti demokraatia nõrgimaks lüliks muutumise suunas, kirjutab Postimees.ee's Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) juhataja Urmo Kübar.

Võrreldes tänavusi valimisi varasematega, on kõige suurema sammu edasi astunud meie kodanikud, valijad. Palju on räägitud, et nii europarlamendi kui ka kohalikel valimistel osalemise aktiivsus ületas oluliselt eelmisi kordi, ka kandidaate oli mõlemal rohkem kui kunagi varem. Ent oluliselt aktiivsemad olid ka kodanikuühendused, kes tõid kampaaniasse tugevalt oma pädevusi.

Lisaks EMSLi eest veetud vabaühenduste manifestile ja heale valimistavale korraldas Eesti Väitlusselts populaarseid netidebatte poliitikutega, kriitilise mõtlemise koolitusi valijatele ja analüüsis valimislubaduste argumenteeritust, viimast tegi ka poliitikauuringute keskus Praxis.

Noorteühendused viisid koolides läbi varivalimisi, Korruptsioonivaba Eesti valmistas ette valimiste vaatlejaid, e-Riigi Akadeemia hoidis silma peal e-hääletuse hea tava järgimisel ja netikampaaniatel, oma algatustega tulid välja veel mitmed valdkondlikud ja kohalikud ühendused.

Madalseis on läbi

Kõik need on märgid pärast laulvale revolutsioonile järgnenud madalseisu 2006. aasta presidendivalimistega taas alguse saanud Eesti kodanikuühiskonna poliitilise eneseteadlikkuse kasvust.

Ühiskonnas toimuva vastu tuntakse jälle huvi ja seda osatakse rakendada eri viisidel: ise kandideerides, hääletades ning üha professionaalsemalt kodanikuühendustes ja kogukondades tegutsedes.

Mis parteidesse puutub, siis olid tänavused valimised üsna tavalised, ei paremad ega halvemad varasemast. Kurb trend on, et aasta-aastalt kõneldakse kampaaniates aina vähem ideedest, suunates energia pigem imidžite loomisele ja vastandumisele, mis muudavad valimisi rohkem kellegi vastu kui poolt hääletamiseks.

Kodanikuühenduste professionaliseerumise kõrval on parteid muutumas Eesti demokraatia nõrgimaks lüliks - neist tuleb üha vähem arenguideid ja nendega seob end üha vähem tegusaid-arukaid inimesi, mis omakorda soodustab mandumist.

Reklaam ei too valima

Mitme varasema aastaga võrreldes oli kampaaniaid vähem näha, aga selle põhjuseks oli pigem masust tingitud rahanappus (mida parteid pidid tänavu kahe kampaania vahel jagama) kui arusaam, et reklaamiga uputamise asemel oleks parem keskenduda sisukamale suhtlusele.

Küll aga leidis tõestust, et osalusaktiivsust ei tingi reklaamide rohkus, nagu püüavad väita mõned poliitikud, kellele on vastumeelsed jutud valimiskulutuste piiramisest.

Omavahel on aga seotud kampaaniate maksumus ja nende sisukus ning seda pöördvõrdeliselt - kõige kallimad reklaamiviisid kipuvad olema ka kõige sisutühjemad (plakatid, klipid).

Kampaaniate maksumuse piiramine sunniks keskenduma rahaliselt vähem kulukatele, ent sisukamatele tegevustele - debatid, võrgustikud, otsesuhtlemine valijatega.

Raha roll vähenegu

Seni on astutud poolik samm, keelates aktiivsel kampaaniaperioodil väliplakatid, ent õigem oleks ühe kanali keelamise asemel läheneda reklaamidele tervikuna ja piirata näiteks kampaania kogumaksumust, reklaamide esitamise aega, mahtu või kohta.

See aitaks luua ka võrdsemaid võimalusi kandidaatidele ning vähendaks raha olulisust poliitilise võimu juurde pääsemisel.

Selmet kõnelda niisuguse sammu puhul sõnavabaduse ahistamisest, võiksid parteid siinkohal uurida ka valijate soove ja ootuseid kampaaniatele.

Kampaaniate mahu piiramise oht on teadagi see, et kesise poliitilise kultuuri tingimustes otsivad parteid JOKK-lahendusi reeglitest kõrvalehiilimiseks. Viimane kurb näide oli valimisnädalal tänavatele ilmunud roheliste liidritega plakatid.

Alatuim taktika

Liiati on hulk eetika ja sisukusega seotud probleeme sellised, mida seadustega ei saagi tõhusalt reguleerida.

Hea valimistava enim levinud rikkumiseks on avaliku võimu väärtarvitused - oma positsiooni kasutades inimeste mõjutamine oma nimekirjas kandideerima või siis teises mitte kandideerima; kampaania tegemine avaliku võimu eelarve kaudu (Tallinna abipakett, linnaosavanemate piltidega «apoliitilised» plakatid); linna- ja vallalehtede kasutamine kampaanias jms.

See on maksumaksja raha eest temaga kõige alatum käitumine, sest heausksel valijal on raske seda läbi näha või kontrollida.

Seetõttu on seadustega reguleerimisest palju olulisem n-ö pehme regulatsioon (head tavad) ja valijate harimine, mida teevad meedia, kodanikuühendused ja koolid.

Tekitades selliste rikkumiste ümber avalikku debatti, tasakaalustatakse neid ja antakse valijale võimalus langetada kaalutletum otsus.