Vargad tulevad kiivas peredest

Varas. Foto on illustratiivne. Foto: images.com

Nii prokurörid kui politseinikud kinnitavad, et majanduskriis ei sunni ausaid inimesi vargile minema, küll aga jätkavad oma kuritegelikku karjääri need, kellel oli õitseajal lihtsam tööd teha.

Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood ei tea inimest, kellest oleks saanud varas seepärast, et majanduskriisi tõttu ei jää midagi muud üle. «Ükskõik kui suur mure ka ei oleks või ükskõik milline majanduskatastroof ausat inimest ei tabaks, ta ei lähe võtma võõrast,» lausus Rood.

Küll aga võib tulevane kurjategija sirguda mõnes masu all kannatavas perekonnas, kus makseraskuste tõttu kuhjuvad pinged murendavad inimestevahelisi suhteid.

Ka Lõuna politseiprefektuuri Tartu kriminaaltalituse komissari Viktor Võsokovi sõnul määrab inimese vargaks kujunemise lapsepõlv. «Kui laps kasvab hooleta ja peab hakkama ise oma õiguste eest võitlema, võib ta sattuda kuritegelikule teele,» hoiatas ta. Probleemid ei pruugi olla sugugi seotud vanemate heaoluga. «Auto ja maja võivad ilusad olla, aga inimlikud suhted on käest ära,» seletas Võsokov.

Tartu kriminaaltalituse vanemkomissari Ain Balderi sõnul hoiab tavainimest kurjategijaks hakkamast eelkõige hirm karistuse ees. «See seltskond, kes on korra oma karistuse kätte saanud ja kadalipu läbi käinud, teab juba, mis järgmisel korral ees ootab,» lausus ta.

Balderi sõnul ei käi vargaks saamine nii lihtsalt, et jäin tööst ilma ja lähen nüüd tänavale varastama. Vaja on ka kuuluda teatud seltskonda. «Vargaks saadakse ikka mõne vanema «kolleegi» käe all,» lausus ta.

Vallalised varatud mehed

Tartus on Balderi hinnangul 50–80 elukutselist varast. Enamasti tegutsevad vargad grupis, Tartus 51 korterit tühjendanud Marko Koppel on Balderi kinnitusel üks vähestest üksiküritajatest.

Rood lisas, et mõni majandusbuumi ajal tööd leidnu jätkab pärast töötuks jäämist oma vahepeal soiku jäänud kuritegelikku karjääri. «Nad olid nõus tööl käima seni, kui see töö kergelt kätte tuli,» rääkis ta. Balderi kinnitusel jagas osa varastest vahepeal oma aega ka ausa ja kuritegeliku töö vahel.

Varastamine on Roodi kinnitusel elustiil. «Ta elab selleks, et varastada, ja varastab selleks, et elada,» lausus ringkonnaprokurör. «Nii nagu meie sõidame aeg-ajalt välismaale puhkusele, arvestab varas ka sellega, et mingi osa elust kulub vanglas istumisele.»

Tartu vangla psühholoogi Lauri Pihkva sõnul ei erine tüüpvarga perekondlik taust teiste õigusrikkujate taustast. «Üldjuhul on tegemist vallalise 25–35-aastase mehega,» rääkis ta. Võsokovi kinnitusel ei ole selliselt mehelt üldjuhul ka kannatanutele kahjude hüvitamiseks midagi võtta.

Suur osa vange paneb vabanedes toime uusi kuritegusid, ehkki Pihkva kinnitusel väljendavad nad vanglas veendumust, et see kord jääb viimaseks. Nõnda esineb vanglas Pihkva sõnul üllatavalt palju enesepetmist, kuni taas vabadusse pääsetakse.

Vähe gurusid

Varaste hierarhia tippu kuuluvad organiseerunud tegelased, kes tulevad toime signalisatsioonisüsteemide ja seifidega, vajadusel hämmastava kiirusega. Selliseid projektipõhised proffe leidub kuritegelikus maailmas Ain Balderi hinnangul üksikuid ja tavaliste korteritega nad end enamasti ei vaeva.

Nõukogude ajal oli varaste hulgas Balderi sõnul nutikaid tegelasi märksa rohkem kui praegu, kui enamik varastest otsib raha alkoholi või narkodoosi tarbeks. «Võtame kas või pommimees Märt Ringmaa või ühe vana seifivarga, kellel oli kaks kõrgharidust: metallurgia ja elektroonika alal,» tõi ta näite.

Ka tavalised korterivargad näevad Balderi sõnul siiski vaeva, et mitte jälgi jätta. «Puhast sõrmejälge leiab ikka väga harva,» möönis vanemkomissar. Veelgi enam – kogenumad tegelased arvestavad juba ka DNA-jälje riskiga.