/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2008/01/17/14375t1hc008.jpg)
Pooleteise aastaga Tartus 51 korteri- ja eramuvargust toime pannud meistervaras Marko Koppel tunnistab, et hakkas varastama suuresti seetõttu, et ei osanud oma eluga midagi mõistlikku peale hakata.
Tellijale
Vilunud varas paneb imeks inimeste hooletust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mille järgi te oma ohvrid välja valisite ja kui pikalt vargust ette planeerisite?
Leidsin ohvrid omamoodi juhuslikult. Sõitsin päeval jalgrattaga ringi ja otsisin plastaknaid, mille link oli unustatud poolkinnisesse asendisse.
Õhtul, kui kedagi kodus polnud, läksin aknast sisse. Üldiselt sattusid vargused reede või laupäeva õhtule, sest siis olid inimesed läinud külla või peole ja tulid koju hiljem.
Kas inimesed ei oska oma vara kaitsta? Nagu ma aru sain, oli osa korteritesse võimalik siseneda pelgalt seetõttu, et uks polnud lukus?
Inimesed unustavad tihti aknalingid sellisesse asendisse, et sisenemiseks piisab 3-5 sekundist. Arvatakse, et maja asub kohas, kuhu vargal on raske tulla, ja loodetakse naabrusvalvele.
Ka väga-väga hoolsad inimesed unustavad. Piisab ühest unustamisest nädalas ja kurikael kasutab selle kohe ära. Pole ju mingit mõtet paigaldada korterile kolme lukuga metallust, kui unustatakse aknad korralikult kinni panna. Tarvitseb ainult kruvikeeraja akna vahele panna ja see ongi lahti, ilma et midagi oleks vaja lõhkuda. Sisse saab ka sulgemata rõduuksest.
Kui te nüüd ise plaanite vanglast väljudes enam mitte uusi kuritegusid toime panna, siis äkki saate anda tavakodanikule veel mõned head nõuanded, kuidas oma vara paremini kaitsta.
Inimesed saavad oma vara kaitsta ainult siis, kui nad ei unusta hommikul kodust lahkudes paksemaid kardinaid ette tõmmata. Kortermaja esimese korruse aknad ja eramajade aknalingid tuleb kodust lahkudes korralikult sulgeda. Postkastid tuleb ajalehtedest tühjaks teha.
Parem oleks, kui tuppa või koridori jääb ka mingi väike tuli põlema.
Väärisesemed, näiteks kuldehted, võiks panna peitu, et vargal ei oleks kerge neid kaasa haarata. Vargusi viiakse reeglina läbi võimalikult kiiresti ja kaasa haaratakse eelkõige nähtaval kohal olevaid asju.
Ja kui varandust on palju, tuleks kindlasti paigaldada signalisatsioon, sest varas ei taha riskida.
Kas ohvrite kannatused valmistasid teile muret või leidsite, et pigem on ühiskond käitunud teie suhtes ebaõiglaselt ja see annab teie tegudele teatud õigustuse?
Üldiselt tajusin ma kohe, mis korteriga on tegu ja millised inimesed võivad seal elada. Tahtsin võtta väärtuslikumad asjad, mitte ajada tube segamini ega sigadusi teha.
Ma ei tahtnud jätta muljet, et korteris käis võhivõõras, vaid et inimene kahtlustaks kedagi oma tutvusringkonnast või tuttava tuttavaid.
Arvan, et mõnikord ei saanudki omanik teada, kuidas ma korterisse sisse sain. Arvati, et tulin sisse lukustamata jäetud uksest, aga tegelikult rippusid tagavaravõtmed käeulatuses ja sestap oli mul lihtsam hiljem korterist väljuda võtmeid kasutades.
Ka minul oli vastik tunne, et võtsin inimeste mälestusesemeid, et neid hiljem mõttetu raha eest maha müüa. Ehkki ma sain sellest aru, ei lasknud ärevus ja soov raha teenida selle üle pikemalt arutleda.
Miks teist kurjategija sai?
Hakkasin varastama juba 1989. aastal. Ma ei teadnud, mis töö mulle sobiks ning minu elus puudus mõte ja suund. Eks oma tõuke andsid ka õhtused hulkumised ja suur huvi jalgrataste ja mopeedide vastu, mille ostmist ma endale lubada ei saanud.
Kas võõra vara omastamine kui protsess pakub teile lisaks saadavale varalisele kasule veel midagi?
Korterivargused ei anna midagi muud peale oskuse tegutseda vahele jäämata. Ka varalist kasu pole võimalik ette näha, sest lõppkokkuvõttes tuleb varastatud asjad maha müüa väga väikese summa eest.
Vargusega seotud stress ja pinge jääb külge ning seetõttu oled pidevalt närvis ja ärevil. Samas on lisaks varastamise kasule lihtsalt huvitav näha, kuidas elatakse ja milline on korter.
Kas olete teinud oma elus ka tavalist palgatööd ja mida see kellast kellani tööl käimine teile pakkus?
Töötasin 1991. aastal ühe aasta telegrammikandjana. Töö oli meeldiv, sest tegin seda üksi, värskes õhus. Toimetasin telegrammid inimestele koju kätte ja sain ise otsustada, kui kiiresti või mis tänavat pidi telegrammi ära viin. Keegi ei saanud mängida ülemust ja näpuga näidata. Olin enda peremees.
Kui te vaba mehena vanglast väljute, on kindlasti teie siiras soov ja tahtmine keerata oma elus uus lehekülg, aga vaadates varasemat kuriteoregistrit, olete sarnaseid lubadusi endale ilmselt varemgi andnud.
Kuritegude jätkamise põhjus on peamiselt see, et olen saanud seoses varasemate vargustega tekitatud kahjudega kaela suure rahalise nõude, mida nüüd maksta tuleb.
Pärast vanglast vabanemist on raske toime tulla, kui pole kedagi, kes toetaks või juhendaks.
Tööd ei ole, oskusi ka mitte. Elamispinna üürimisel soovitakse suurt ettemaksu ja nii edasi. Takistusi on mitmeid ja sa tunned, et ei suuda endaga toime tulla. Oled nagu üksi oma murega.
Miks te arvate, et elus uue lehekülje pööramine seekord õnnestub (Koppel vabaneb järgmise aasta algul vanglast – toim)?
Püüan ahvatlustele mitte järele anda ja leida tööd. Olgu palk väike, peaasi, et tuleksin endaga kuidagigi toime.
Kas tavaelu tundub teile rutiinne ja keeruline?
Tavaelu on omamoodi rutiinne küll, olen harjunud palju liikuma ja mulle meeldib uudistada ja unistada. Keeruline on see ka, sest ei mõista mina kõiki neid paberimajanduse asju.
Ühiskonnas ning ka tööturul ja väljaõppes toimuvad väga kiired muutused ja ma ei suuda selle kõigega sammu pidada. Harjumine ja keskendumine nõuab pingutust.