/nginx/o/2009/11/06/262023t1h9640.jpg)
Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja, aastakümneid arstitööd teinud Peeter Mardna leiab, et ühiskonnas tasuks selgeks rääkida kliinilises surmas oleva inimese eutanaasia lubamine või keelamine, sest arstide õlule sellist otsust jätta ei saa.
«Sel teemal peaks ühiskonnas hakatama praegu arutama, et vältida nagu singiviilu ostmisel olukorda, et «parim enne» on juba möödas. Praegu oleks õige aeg,» arvas Mardna.
Mardna pooldab paljudes riikides - näiteks USAs, Rootsis - toimivat tava, kus inimene võib panna dokumendi vahele paberi, mis aitab arstidel otsuseid teha. «Sellel on kirjas, et mina see- ja see, koomasse või kliinilisse surma sattumisel ei luba ennast elustada,» sõnas Mardna.
«Kui mina viimati haiglas väga tõsisel uuringul olin, oli mul ka see paber passi vahel, sest tean, mis situatsiooni satuvad inimesed selles eas, kui neid elustatakse ja intensiivis proovitakse ellu tagasi tuua. Milliseid vaevusi see inimene peab enne siit ilmast lahkumist üle elama. Ja kõik need püüded/vaevad siia ilma edasi eksisteerima jätta suures osas ei õnnestu,» põhjendas Mardna.
Sellist dokumenti peavad aktsepteerima ka meie arstid. «See on inimese tahe, ühtki ravivõtet ilma inimese tahteta ei tohi teha vastavalt seadusele. Kui tahe on täie teadvuse juures enne avaldatud, on arstid kohustatud seda arvestama.»
Aktiivravi lõpetamine konsiiliumi otsusel
Seda, mil määral kliinilises surmas lähedaste arvamust tohitakse arvestada, ei ole aga seadustes täpselt öeldud. Arstid võivad otsustada aktiivravist loobumise, kui konsiilium leiab selle mõttetu olevat. Sellise inimese eksisteerimise tagamiseks kulub väga palju raha ja seda vähem jääb ressurssi tegeleda nende patsientidega, keda oleks võimalik abistada, selgitas Mardna.
«Kui see ka juriidiliselt seadustada, et teatud situatsioonides võib ajusurma järgselt inimese keha elushoidmise katkestada, siis igal konkreetsel juhul - kui mina olen tohter ja mu ees on patsient ja tema omaksed - on selle otsuse tegemine üks kõige raskemaid asju siin maailmas. Üldine seadus võib olla, aga nagu me teame - küll vähe, aga imetegusid on siin maailmas kirjeldatud.»
Meie riigis on eutanaasia teema arutamist senimaani välditud, Mardna hinnangul on meie demokraatia selleks ehk liiga habras. Seevastu näiteks Hollandis on sellest pikalt räägitud ja ka seisukohad välja töötatud ja passiivne eutanaasia teatud juhtudel lubatud.
«Kas see peaks just seaduses olema, aga võiks selgeks rääkida ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnormid, millises suunas arstid võivad sellistes olukordades tegutseda,» arvas Mardna.
«Meil jääb valida, kas ravime 18-aastast inimest, kelle ravi võib anda tulemuse, või hoiame elus 85-aastast inimest, kes meie tegevusest hoolimata ei saa mitte kunagi oma eluga ise hakkama. See on ühiskonna valikute küsimus,» sõnas Mardna, ennustades, et sellised otsused tehakse ühiskonnas lähima paarikümne aasta jooksul.
Eutanaasia liigid
Meditsiinipraktikas saab kaasaaitamises eristada erineva välise osalusega tasemeid:
* kaudne eutanaasia - valu vaigistamine ka juhul, kui see võib surma saabumist kiirendada;
* passiivne eutanaasia ehk surralaskmine - elu pikendavate abinõude rakendamata jätmine või lõpetamine;
* abistatud enesetapp - patsiendile elu lõpetamiseks info ja/või vahendite andmine;
* aktiivne eutanaasia - patsiendi (enamasti paranemislootuseta haige) tahtlik ja aktiivne valutu surmamine (mis võib toimuda patsiendi nõusolekuga või ilma).
Allikas: www.eetika.ee