Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus

Peressaare: noorte peredeta noore pere küla

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy


Juba 19aastasena Peressaarde elama kolinud Linda Koplik peab ikka veel küünlavalgusega läbi ajama Peressaare küla serval puie all karjuvad kaks hallikasukalist koera kui hullud. Nende perenaine Linda Koplik (63) seevastu helendab kesk oma koduhoovi külalislahkusest. Külalisi ei käi siin just tihti.

Kust neil tullagi: 1930. aastail asutatud Peressaare uudismaa-asundus, kus helgemail päevil oli ligi sada majapidamist, pakub praegu kodu vaid kolmeteistkümnele inimesele. Maju, mis iseseisvalt püsivad, on viisteist. Linda osmik teiste seas.

Pätsu-aegsed majad on kui ühe vitsaga löödud: toad, laut, rehealune ja kuur. Ning iga maja juures saun ja 20-30 hektarit maad.

Linda teab rääkida, et teise korruse võis iga noorpere, kes asundustalu omanikuks sai, ise välja ehitada. Naljalt ehitamiseni ei jõutud. Verinoores külas oli isegi kirikukoht valmis vaadatud. Ilus männimetsaalune. Aga kirikut ei tulnud ega tulnud.

Hullem veel - kui 1960. aastatel Virumaa veerekese pealt raudteeühendus kadus, jooksis vabariigi aegu püstitatud noorte perede küla noortest tühjaks. Kes kuhu.

Praegu pole külas ühtegi väikelast, noorim elanik on 15-aastane, kuid seegi on kooli ligi Tudule elama kolinud. Põhjus lihtne: Peressaarelt kooliskäimine pole käkitegu.

«Pole siin Peressaares midagi. Majad ainult. Ja mõned üksikud inimesed,» räägib Linda. «Vaikne ja rahulik. Ainuke, kui jahimehed müra teevad.»

Jutukas Linda näeb inimesi siis, kui postiljon Maalehe, Põhjaranniku või Virumaa Teatajaga tuleb. Või siis, kui vaja kümne kilomeetri kaugusele Tudusse või Oonurme poodi minna.

Ka siis, kui mobiiltelefoni aku tühjaks saab. Selle laadimiseks tuleb jalad selga võtta ning kolme kilomeetri taha naabertallu tuisata. Linda majas pole elektrist lõhnagi.

Peressaares elu seisab. Sestap on Linda pahane, et Tudulinna vald jõude seisvale koolimajale kuidagiviisi rakendust ei leia.

«Karuteene, et koolimajja ei lubatud narkoennetuskeskust või laste hoolekodu teha. Tudu ja Oonurme olid vastu. Nüüd maja laguneb: radiaatorid on vanametalliks viidud, küllap võetakse varsti ka katusekivid.»

Linda on pahane kui äikesepilv. Tal on mulje, et Peressaaret tahetaksegi tühjaks teha. Sest Linda meelest võiks koolimaja tühja küla uuesti elule aidata.

Oleks või arstikabinetki, kui muud pole. Ümbruskonnas ju arste napib, varem oli velsker kord kuus Oonurmes, nüüd ei sedagi.

«Ida-Viru serv on troostitu,» leiab Linda. Nii kipuvadki peressaarlased Ida-Viru maakonna ja Tudulinna valla servalt ära. Kuhu mujale, kui Lääne-Viru maakonda.

«Sinna on liiklus parem,» tähendab Linda. «Kohtla-Järvele või Jõhvi pääsemiseks tuleb nii ehk nii Rakverre kihutada. Miks siis mitte seal tohtri juures ära käia.»

Vägisi väljasuretamine? «Täpselt!» hüüab Linda.

Tõukekelk ja käru on peressaarlastele eluliselt vajalikud. Sest buss ei liigu. «Oleks buss kord kuuski…» on Linda nõutu. «Küsisin kord vallast, nemad laiutasid vaid käsi.»

Linda meelest on vallal ükskõik, mis Peressaares toimub või toimumata jääb.

Viimati nägi tema ametnikku siis, kui Peressaares võimutses asotsiaalide pere, kes kogu liikuva vara laiali tassis. «Kui need ära kolisid, jättis vald Peressaare omapäi,» õhkab ta.

Mulgimaalt pärit Linda elab ise sama omapäi kui teda ümbritsev küla. Ihuüksi metsa vahel. Hirmu pole. Sest temaga jagavad majaesist kaks lõukoera, tube ja keldrit aga rott ning nirk. Esimene elab puuris, teine põranda all.

«Vahel on nukker ja troostitu, aga kus siis ikka parem,» naerab Linda. Tühja sest elektrist, mille panekul vald aidata ei oska: saab ka küünaldega läbi. Vahest saab tuleval aastal generaatori üles, loodab Linda.

Seniks kannatab pikki ja lõppematuid talvepäevi. Käib koertega piki küla ja metsa jalutamas. Sinnamaani, kus kunagi asus jaamahoone.

«Talvel pole ju midagi teha. Pime, isegi sokke ja kindaid ei näe kududa. Suvel teine asi,» räägib ta reipalt. Mis siis suvel paremaks läheb?

«Ükskõik,» kehitab ta õlgu. «Kui igavaks läheb, võtan labida kätte ja kaevan maad.»

Ega Peressaares muud teha olegi. Sügisel metsas marjul ja seenel käia, talvel igavleda.

«Inimesed on Peressaares leidlikud, et end vee peal hoida,» leiab Linda. «Ei tohi laisk olla, peab end liigutama.» Linda ise loodab, et agronoomiks õppinud poeg teeb Peressaarde vaarika- või ploomiistanduse. Tuleviku helge muusika.

Sellest, et Peressaare elule ärkaks, kohalikud unistada ei julge. Suviti triivivad külast läbi küll need, kes sealt pärit, aga suvekodusid pole ahervaremete kohale kerkinud. Turism sealkandis edeneda ei võta.

Mis sest, et krundid on ses jumalast ja inimestest mahajäetud paigas imeodavad.

Kaugelt paistab Pätsu-aegne noorepereküla romantiline.Lähed ligi - romantika surm.

President Lennart Meri noore pere küla projekti peale on Lindal vastus varnast võtta: «Tehku siia üks noore pere küla. Siin on tee ja krundid olemas.»

Mis hullusti, see uuesti.

Tagasi üles