Linda on pahane kui äikesepilv. Tal on mulje, et Peressaaret tahetaksegi tühjaks teha. Sest Linda meelest võiks koolimaja tühja küla uuesti elule aidata.
Oleks või arstikabinetki, kui muud pole. Ümbruskonnas ju arste napib, varem oli velsker kord kuus Oonurmes, nüüd ei sedagi.
«Ida-Viru serv on troostitu,» leiab Linda. Nii kipuvadki peressaarlased Ida-Viru maakonna ja Tudulinna valla servalt ära. Kuhu mujale, kui Lääne-Viru maakonda.
«Sinna on liiklus parem,» tähendab Linda. «Kohtla-Järvele või Jõhvi pääsemiseks tuleb nii ehk nii Rakverre kihutada. Miks siis mitte seal tohtri juures ära käia.»
Vägisi väljasuretamine? «Täpselt!» hüüab Linda.
Tõukekelk ja käru on peressaarlastele eluliselt vajalikud. Sest buss ei liigu. «Oleks buss kord kuuski
» on Linda nõutu. «Küsisin kord vallast, nemad laiutasid vaid käsi.»
Linda meelest on vallal ükskõik, mis Peressaares toimub või toimumata jääb.
Viimati nägi tema ametnikku siis, kui Peressaares võimutses asotsiaalide pere, kes kogu liikuva vara laiali tassis. «Kui need ära kolisid, jättis vald Peressaare omapäi,» õhkab ta.
Mulgimaalt pärit Linda elab ise sama omapäi kui teda ümbritsev küla. Ihuüksi metsa vahel. Hirmu pole. Sest temaga jagavad majaesist kaks lõukoera, tube ja keldrit aga rott ning nirk. Esimene elab puuris, teine põranda all.
«Vahel on nukker ja troostitu, aga kus siis ikka parem,» naerab Linda. Tühja sest elektrist, mille panekul vald aidata ei oska: saab ka küünaldega läbi. Vahest saab tuleval aastal generaatori üles, loodab Linda.
