Tavaj, lahendame selle probleemi ära

Alissa Šnaider, Päär Pärenson ja Renzo van Steenbergen universaalsema keele otsingul. Foto: Päär Pärenson

Kas meil on venelastega probleem? Kas nendel on meiega probleem? Esmapilgul tundub, et ei ole. Aga kui hakata Eestis elavate inimestega pikemalt rääkima, selgub, et teema kütab kired väga kuumaks ning hoia alt, et üksteisele käsitsi kallale ei minda.

Täna ja homme õhtul lahkavad Kanuti Gildi saalis lavastuses «Tavaj» eesti ja vene kogukonna küsimust Eestis kolm erineva kultuurilise taustaga kunstnikku.

Puhast eesti tõugu tantsija Päär Pärenson, tema venelannast ametiõde Alissa Šnaider ja Hollandist pärit multifunktsionaalne ja multikultuurne multimeediakunstnik Renzo van Steenbergen, kes saabus siia eelmisel sügisel Von Krahli Akadeemia projekti raames. Ja jäi.

Idee saigi alguse Steenbergenilt, kes tajus enda sõnul juba esimese paari Eestis oldud päevaga, et siin on tegu kahe erineva kogukonna ja keeleruumiga, kes omavahel eriti ei suhtle, mis teda väga hämmastas.

«Ja kui hakkasin sellest Mardiga (Mart Koldits) maal viina võttes rääkima, sain aru, kui kirglikult eestlased sellesse teemasse suhtuvad. Et tegelikult peituvad selle teema juured kusagil väga sügaval inimeste sees. See fenomen hakkas mulle väga huvi pakkuma, tahtsin sellest lavastust teha,» kõneleb Steenbergen.

Seejärel haaras ta projekti ka Šnaideri ja Pärensoni, kes kumbki ei saanud esmapilgul aru, milles Steenbergeni probleem õieti seisneb. Kuid eestlaste ja venelaste vaheliste erinevuste üle sügavamalt mõeldes omandas see küsimuse nende jaoks hoopis uudse lähenemisnurga.
«Selle üheksa kuu jooksul, mil me oleme seda lavastust teinud, on kõik täielikult muutunud,» kõneles Alissa.

«Enne mulle ei meeldinud, kui inimesed mine venelaseks pidasid, sest ma tahtsin nii väga saada eestlaseks, saamata aru, et see on võimatu. Nüüd, olles näinud mõlema poole seisukohti, ma aga mõistan, et inimestega suheldes pole tegelikult vahet, mis rahvusest sa oled.»

Ka Pärensonile tundus algul, et mingit otsest probleemi tal ju venelastega ei ole. Probleeme ei tekkinud ka teema üle pikemalt järele mõeldes, küll aga tuli välja mõningaid üllatusi.

«Näiteks ma arvasin varem, et mul on ka kindlasti tänaval inimeste sildistamise probleem, aga siis tuli välja, et tegelikult ma ei mõtlegi, kas inimene on nüüd eestlane või venelane,» rääkis Pärenson. «Ja mind samuti üllatas, et Alissa tahtis olla eestlane, ma uskusin, et kõik on oma rahvuse üle uhked.»

Kõik kolm tegijat rõhutavad, et kindlasti ei püüa lavastus «Tavaj» välja tuua mingeid kultuurilisi erinevusi või sarnasusi eestlaste ja venelaste vahel, vaid üritatakse leida mingi kolmas, täiesti uuel tasandil asuv universaalne keel, milles kaks lõhestunud kogukonda omavahel suhelda saaksid. Sellest ka lavastuse pealkiri «Tavaj» – venekeelne sõna eestipäraselt kirjutatuna. Ning põhiline eesmärk on, et ehk pärast lavastust on kaks kogukonda jälle teineteisele veidigi lähenenud.

Lavastus pole ka mitte tühja koha peale ehitatud, vaid «Tavajle» eelnes kuudepikkune uurimisperiood, kus koostati ankeedid küsimustega rassismi ja identiteedi kohta, millele vastas 30 inimest, samuti kõneldi oma sõprade, tuttavate ja sugulastega ning loeti vastavaid artikleid.

Idee algataja Steenbergen on juba esmaspäeva õhtul, kaks päeva enne esietendust, tehtuga väga rahul. «Ma tunnen, et mõned inimesed on hakanud juba selle teema peale mõtlema, ning samuti on mul väga hea meel, et esimest korda tegi Kaunti Gildi saal lavastuse plakatid ja bukletid nii eesti kui vene keeles. Huvi on tundnud ka vene meedia,» selgitas ta.