Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab mitmevõistluse esilekerkimisega 1909. aastal.
Kümnevõistlus toob Eestile kuulsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud sajandi esimese kümnendi suurkujud olid mitmevõistlejad Johannes Villemson, Anton Ohaka, Bernhard Abrams, Eduard Hiiop, Aleksander Klumberg. Neist noorim, Klumberg, püstitas 1922. aastal kümnevõistluse ajaloos esimese ametliku maailmarekordi, juhtis paar hooaega maailma edetabelit ja võidutses Euroopa kergejõustikueliiti hõlmanud Göteborgi mängudel. Tema saavutuste krooniks oli olümpiamängude pronksmedal 1924. aastal.
Klumberg-Kolmpere innustusel sai võimalikuks Heino Lipu esilekerkimine. Londoni olümpiamängude päevil 1948 saavutas Lipp Tartus tulemuse 7584, mis ületas suuresti OMi kulla võitnud Robert Mathiase punktisumma (7139). Kuu aega hiljem võitis ta Harkovis NSV Liidu meistri tiitli 7780ga. Vahetult olümpiaatleetidega Lipp rinda pista ei saanud - ta polnud poliitiliselt usaldatav.
Lipu jälgedes jõudis olümpiaareenile Uno Palu, kes 1956. aastal tuli Melbournei olümpiamängudel neljandaks, 1958. aastal pälvis aga Stockholmis Euroopa meistrivõistluste hõbeda. Palu auhinnavõistlustelt alustas kümnevõistlejateed Rein Aun, kes 1964. aastal tuli Tokyo olümpiamängudel hõbemedalile.
Auna treenerina NSV Liidu kümnevõistluse koondise juhendajaks tõusnud Fred Kudu pani aluse suurriikide maavõistlustele, Eesti-Rootsi maavõistlusele ja Euroopa mitmevõistluse karikasarjale. Seejuures olid eestlased (Toomas Berendsen, Toomas Suurväli jt) koondises peategelasteks.
Eesti meeskond saavutas maavõistlustel korduvalt punktisummasid, mis Euroopa karikavõistlustel andnuks koha riikide esikolmikus. 1993 sai iseseisvunud Eesti täieõigusliku liikmena karikasarja lülituda. Neli hooaega hiljem pälvisid Erki Nool, Andrei Nazarov, Indrek Kaseorg ja Ramon Kaju karikasarja superliigas 2. koha.
Erlend Teemägi