Poja kaotanud ema süüdistab arste ebainimlikkuses

Oliver Rõigas Foto: Erakogu

Tervishoiuamet uurib ajakirjanik Anneli Rõigase avaldust, milles ta süüdistab Põhja-Eesti regionaalhaigla arste oma 26-aastase poja julmas kohtlemises ja surmas.

Mis teie poja viga oli?

Oliver elas kogu oma elu igasuguste terviseprobleemideta kuni möödunud aasta detsembrini, kui tal tehti Mustamäe haiglas profülaktilistel kaalutlustel radioaktiivsete iso­toopidega uuring. Tollelt uuringult koju tulles ütles ta, et pidi olema haiglas ligi kaks korda kauem, kui algul öeldi. Arstid olevat olnud imeliku näoga ja tal tekkis kahtlus, et midagi läks viltu. Kaks päeva hiljem tundis ta end väga halvasti ja tal tekkisid peavalud, mis enam ei kadunud. Samuti tekkis kehale tugev lööve.

Uuring tehti seepärast, et 2006. aasta kevadel lõigati erakliinikus ta peanahalt moodustis, mis oli teda häirima hakanud, kuigi tal polnud mingeid tervisega seotud kaebusi. Lõikuse järel tuli tal hakata käima regulaarses kontrollis Hiiul, kus tehtud analüüsid ei näidanud kordagi sekkumist vajavat muutust kehas.

Mullu detsembris alanud peavalud lõppesid aga sellega, et aprillis leiti ta peast moodustis, mis mõni päev hiljem eemaldati. Pärast seda kadusid peavalud ja ta veetis sisuka suve. Kevadise lõikusega seoses tuli tal aga hakata võtma ravimit nimega Dexamethazone, algul 32 tabletti päevas, suve lõpus vähendas ta annust tabletini päevas ja pärast sünnipäeva 12. septembril lõpetas tablettide võtmise üldse.

Miks ta PERHi statsionaarsele ravile läks?

19. septembril kutsusime talle kiirabi, kuna ta kahtlustas, et on saanud maalt puugihaiguse, sest tal oli mitu puuki ja pärast seda hakkas ta oksendama. Seda, et oksendamine on üks Dexamethazone’i ärajätmise võõrutusnähte, ei olnud meile keegi kunagi öelnud. 19. septembril viidi ta ka uuringutele haiglasse, tehti peast kompuutritest ja öeldi, et kõik on korras. Kaks päeva hiljem tekkisid tal aga insulditaolised sümptomid – parema näopoole tugev tuimus.

24. septembril läks ta igaks juhuks uuesti haiglasse uuringutele. Kuid keegi ei arvestanud võimalust, et tegu võib olla insuldiga, ning talle hakati uuesti andma suures koguses Dexamethazone’i, mille suhtes ta oli muutunud üliallergiliseks.

Juba teisel haiglasoleku päeval ei suutnud ta enam normaalselt rääkida ning vähem kui nädalaga kadus tal peaaegu täiesti nägemine. Ka tekkis tal tugev lihasnõrkus, neelamisraskused ja hingamispuudulikkus, mis – nagu ma lugesin kaks päeva pärast poja kaotust – kattuvad pea kõik talle määratud ravimi kõrvalnähtudega.

See tähendab, et teie arvates raviti poega haiglas valesti?

Ma jätaksin kogu raviskeemiga seotu väljaselgitamise tervishoiuameti hinnata. Mis mind aga tõeliselt šokeeris, oli see, et lisaks eelkirjeldatule hakati talle andma ka valuvaigisteid, kuigi nii tema kui mina kinnitasime meedikutele, et tal midagi ei valuta.

Kogu seda keemiat anti seejuures teadmisega, et tegu on noore inimesega, kes esiteks polnud pea midagi söönud oksendamise tõttu ja kes pidi haiglas nälgima veel 12 päeva, sest talle haiglas määratud ravi pärssis paari päevaga täielikult ta neelamisvõime. Minu anumistele vaatamata ei hakatud teda kunstlikult toitma ei sondi ega veeni kaudu, vaid mulle öeldi, et kes ise närida ja neelata ei jaksa, peabki nälgima.

Nii et te heidate arstidele ette ükskõiksust?

Arstidele heidan ette oma pojale osaks saanud väga julma kohtlemist, mida kirjeldasin põhjalikult ka tervishoiuametile saadetud avalduses, seejuures ka näljutamist, insuldi tunnuste eiramist, talle määratud ravimi võõrutus- ja kõrvalnähtude eiramist, seda, et minu palvetele vaatamata ei kutsutud nägemise halvenemisel kordagi silmaarsti jpm.

Kui mu poeg lõpuks 12. haiglapäeval intensiivpalatisse paigutati, ütles ta sinna võtnud üldarst Ekke Nääb minu ja palatiõe kuuldes, et mitmeid tüsistusi saanuks ära hoida, kui ta oleks varem intensiivpalatisse pandud.

Minu jaoks oli täiesti šokeeriv seegi, kuidas Nääbi viimasel nädalal välja vahetanud arst, kes soovis, et ma haiglast lahkuksin, teatas mulle, et mu poeg on langenud lõplikku koomasse, kusjuures kaks tundi hiljem ärkas poeg mu käte vahel üles. Nimekiri sellest, mida ma ette heidan, on väga pikk. Kogu see suhtumine, mis valitseb raskete või lausa lootusetuks arvatud haigete suhtes, oli kohutav.

Kommentaar