/nginx/o/2010/09/27/439653t1h58f9.jpg)
Avatud Ühiskonna Fondide Euroopa suuna (OSIFE) juhi Jordi Vaqueri sõnul ei tohi vaba ühiskond vihakõnet ignoreerida või oodata selle muutumist füüsiliseks vägivallaks, vihakõne peatamine on võimalik kohe meedia, valitsuse ja kodanikuühiskonna ühise pingutusena.
«On ühiskondi, kus vihakõne ja äärmuslike vaadete puhul on ühiskond laiemalt valinud taktikaks ignoreerimise,» lausus Vaquer Tallinnas peetaval 18. avatud ühiskonna foorumil. «See ei ole aktsepteeritav lahendus, kuna juba vihakõne iseenesest on ohtlik – ohvrit dehumaniseerides, selle vastu üles astuvaid inimesi hirmutades, neid isoleerides.»
Vaqueri hinnangul ei saa vihakõne puhul pugeda ka ettekäände taha, et inimeste väärtushinnangute muutmine võtab põlvkondi. «On tõsi, et sallivust ei saa ühiskonnas tervikuna kasvatada üleöö, kuid vihakõne on võimalik peatada kohe selle ilmnemisel, aidates nii kaasa ühiskonna väärtushinnangute muutmisele pikemas plaanis.»
Ta tõi näitena välja oma kodumaa Hispaania, mis veel 1975. aastal oli ilmselt üks Euroopa ksenofoobsemaid ja intolerantsemaid. Nii näiteks olid Hispaania seadused seksuaalvähemuste vastu ühed Lääne-Euroopa karmimad ja pelgalt seksuaalne orientatsioon võis olla aluseks inimese vangistamiseks.
Eestis ei ole poliitilisi liidreid, eliiti, kes avalikult muutuksid tolerantsi eestkõnelejateks.
«Täna oleme tõsiste jõupingutuste tulemusel üks tolerantsemaid ühiskondi Euroopas hoolimata sellest, et Hispaania on kümne aastaga vastu võtnud 6,5 miljonit immigranti nii Euroopast, Aasiast, Aafrikast kui Ameerika mandrilt,» lausus Vaquer. «Hoolimata 2004. aasta terrorirünnakutest ei ole Hispaania ühiskonnas marokolaste-vastast viha või grafitit ja ka majanduskriisi aegne plahvatuslik töötuse määra kasv pole kaasa toonud immigrantidevastast viha.»
Vaqueri sõnul oleme olukorras, kus äärmuslikud hääled tõstavad häält mitmel pool Euroopas ja seda kõikjal üle Euroopa – sõltumata asjaolust, kas riik on silmitsi väga tõsise majanduskriisiga või mitte. «Vihakõne märkamata jätmine annab tulemuseks, kus käputäis äärmuslasi võib süvendada terve ühiskonna meelsust äärmusluse suunas, mistõttu vihakõne peatamine on esmase tähtsusega ülesanne meediale, valitsustele ja tsiviilühiskonnale trvikuna,» lisas ta.
Pole avalikke eeskujusid
Vaqueri ettekandele järgnenud debatis märkis vabakutseline ajakirjanik Abdul Turay märkis, et tema hinnangul Eestis tolerantsus väheneb, sest veel neli aastat tagasi polnud siin selliseid inimesi nagu Martin Helme, pidades silmas tema suvist lauset «Kui on must, näita ust».
Teisalt nentis Turay, et eestlased on ühiskond, kus füüsilistesse probleemidesse sattumine väiksem kui mujal, näiteks Suurbritannia on rohkem vägivaldne ühiskond.
Vaquer nentis, et vihakõnede kasv pole ainult Eestile omane, ka Kesk-Euroopas toimub sama muutus. Selle põhjuseks pidas ta, et vähemusgrupid on rohkem nähtaval ja nõuavad oma õigus - geiinimesed ei poe peitu, vaid teevad aeg-ajalt paraade, romad ei ela enam ainult oma getodes, vaid on rohkem nähtaval ja nõuavad rohkem õigusi. See on üks osa, miks nende vastased sõnavõtud on rohkem levima hakanud.
Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas tundis muret, et meil Eestis ei ole poliitilisi liidreid, eliiti, kes avalikult muutuksid tolerantsi eestkõnelejateks ja oleksid valmis nendel teemadel rääkima, ei kardaks välja öelda, mismoodi vähemustesse suhtuvad. «Ma ei suuda nimetada poliitikut, kes astuks välja geide, pagulaste või mõne muu vähemusgrupi eest,» sõnas Kallas.
Teiseks Eesti probleemiks pidas ta seda, et meie kooliharidus ei fokusseeri piisavalt sotsiaalsetele oskustele, meil on empaatiast puudus.