Toronto leitsak
Produtsent ja laulja Abel Tesfaye sai internetisensatsiooniks kaks aastat tagasi välja antud kolme miksteipalbumiga, mis mullu ka 3CD-triloogiana ilmusid. Jätame kõrvale need, keda ta sämplis, oluline oli tema rnb omaette esteetika: ujuvad rütmid, õhku rippuma jäävad akordid, kerge nihestatus produktsioonis, mida võis võtta ka amatöörlusena, aga õnneks ei: näiliselt laksu all muusika (muusad kõnelevad lauliku kaudu) tehtud täie teadlikkuse juures (laulik ise vastutab).
Neljas album on mingis mõttes esimene: me ei nimeta seda enam miksteibiks. «Kiss Land» kõlab esmapilgul liigagi profilt: üllatusi on tõesti vähem, muusika on hõlpsalt liigitatav sellesse hiljutisse tuleviku-rnb-lahtrisse, mis nüüd on saanud meinstriimiks: Drake, Frank Ocean, Earl Sweatshirt. See on enda rollist rnb-uuendajana liigagi teadlik plaat, sellepärast siin erilisi uuendusi enam pole: sulnid naturaalkitarrihelid kosekohina sämplitega vahelduvad uue Kanye laadis industriaaltärinatega, lisaks «Miami Vice’i» ajastu esteetikas kitarre ja sünte. Trendi-rnb, aga ülimalt hästi tehtud.
Valner Valme
Julia Holter
Loud City Song
(Domino)
Varjude mäng
Holteri kolmas album sai hoo 1958. aasta muusikafilmist «Gigi». Lähtepunkt on tähtis tekitatava distantseerituse osas. Esimesel kahel albumil «Tragedy» (2011) ja «Ekstasis» (2012) koduste vahenditega neoklassikat ja esoteerilist poppi pakkunud LA neiu tegi nüüd seda, mida kõik andekad kodusalvestajad, kes tahavad areneda (või müüa – aga seda ei tasu Holteri endiselt kummastava, kuigi kauni muusika puhul karta).
Holteri vaba tõlgendus BMG muusikalist ja sellele aluseks olnud Colette’i romaanist (1944) ei ole ühegi möödunud ajastu matkimine, vaid aegade kohal triiviv meistriteos, mis mingil hetkel võib paikneda ka 2058. aasta kohal, või 1930ndate Pariisis.
Pille (tromboonid, tšello jne, rohke rütmisektsioon ilma kindla biidita plaadil) ja välilindistusi segaval albumil on süvenedes maagiline mõju: kas ta just maailma muuta suudab, aga tekitab enda ümber ihaldusväärse ruumi, mis on romantiline, kõhe ja salapärane. Ja Twitteri-ajastul kadunud salapära on see, mille poole kunstis tasub püüelda. Tagasi varjudesse! Stuudio kusjuures pole Juliat ära rikkunud, vaid kvaliteeti tõstnud: helidel on rohkem ruumi.
Valner Valme
The Pogues
Just Look Them Straight
In The Eye & Say Poguemahone!!
(Rhino)
Rämedalt kirglik
Viie aasta eest esimest korda reliisitud viieplaadikogum ajaloo parima folkpunkpändi The Pogues rariteete on puhas kuld. 111 pala, alates varaste 80ndate demodest ja lõpetades 2001. aasta kontsertsalvestusega. Klassikat, nagu «Fairy Tale Of New York» ja «Rainy Night In Soho», veidi teises vormis. Külalisteks Steve Earle, Elvis Costello ja Joe Strummer ning loomulikult Kirsty MacColl. Demod, singlite B-pooled ja muud haruldused. Peel Sessions! Pluss suurepärast lisalugemist The Poguesi hullusest. Viis CD-täit massiivset materjali ehmataks ära ka paadunuima fänni, kuid Pogues eesotsas alkohoolikust geeniuse Shane McGowaniga oli ja on unikaalne.
Ehe ja mürgeldav, nukker ja igatsev. Haruldaselt võimas monumentkogumik on erinevalt paljudest seda masti luksboksidest nauditav ka neile, kel pole kogu Poguesi tegelikult napp diskograafia riiulis. See pole raevus tagasivaatamine, vaid vitaalne, haarav ja põhjalik läbilõige ühe kõigi aegade tähelepanuväärsema bändi hiilgusest ja viletsusest, mis olid kohati nii läbi põimunud, et raske oli eristada, kus algas üks ja lõppes teine. Saab nutta ja naerda.
Margus Haav
Väikelinna klubide tähtteos
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/09/07/2344474t1h7542.jpg)