Eesti Soome julgeoleku kõnelus

Foto: Peeter Langovits

Kui Eestil peaks minema vaja NATO abi, kas abiotsus oleks automaatne või eelneks sellele arutelu ja debatt alliansi riikide ühiskondades? Kas Eesti julgeolekut aitaks suurendada, kui Soome ja Rootsi NATOga liituksid? Või on olulisem Eesti ja Soome uinuva vennatunde äratamine? Arutlesid kolumnistid Ahto Lobjakas ja Jarmo Mäkelä.

Ahto Lobjakas: Me tunneme teineteist Brüsselist, kus me mõlemad veetsime aastaid. See kõnelus leiab aset Helsingis. Arvestades jututeemat – milleks on julgeolek –, kas me eestlase ja soomlasena oleme üksteisele lähemal siin Soome lahe kaldal kui Brüsselis?

Mulle näib tihti, et Eesti eelistab reeglina arendada suhteid naabritega läbi Brüsseli – läbi struktuuride, mille peakorterid on Brüsselis. Eesti armastab struktuure. Võiks peaaegu öelda, et otsesuhted tekitavad meis ebamugavust. Me ei ole eriliselt hiilanud otsesõbrasuhteid luues Läti või Soomega, seda viimast eriti pärast seda, kui ajaloolavalt lahkus president Meri.

Eesti on väga uhke selle üle, et on oma naabruskonna kõige lõimitum riik. Siin sisaldub loomulikult asjaolu, et Soome pole NATO liige. Eesti ja Soome samas on naabrid – enam kui naabrid keeleliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt. Ometi on nad julgeolekupoliitilise ookeani eri kallastel, üks on NATOs ja teisel on iseseisev kaitsevõime. Brüssel on selles mõttes Eestile lähemal kui Helsingi. Mida ma siin silmas püüan hoida, on ühtekuuluvustunde pind, vennasuhete alusmüür.