Hendrik Agur: kooli juhtida on väga lihtne (Ärge uskuge!)

Lennukas mees: kooli juhtimine – hästi juhtimine! – ei ole põrmugi lihtne, aga lennukit juhtides võib koguni elu ohtu sattuda, teab Hendrik Agur isiklikest kogemustest. Foto: Andres Haabu

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori peale on käidud kaebamas Toompeal. Talle on kõrgemalt poolt kontrolle kaela saadetud. See võib olla isegi mõistetav: tugevaid ja värvikaid isiksusi kõik niisama lihtsalt ei salli.

Täna on Hendrik Aguril raske päev. Jah, selsamal Hendrik Aguril, Eesti vanima, 382 aastat järjest tegutsenud Gustav Adolfi gümnaasiumi direktoril, kes ärritas eelmisel nädalal üles võrdõiguslased, kui pani lehte kuulutuse, et otsib koolitoidu paremaks muutmise nimel koolile noort, ja mis temast eriti riivatu (et mitte lajatada: šovinistlik), otsib meeskokka.

Õiguslased lasid auru välja, kool sai uue koka, nagu soovitud – meeskoka. Aguri (47) tänane karm katsumus seisneb aga selles, et ta võtab Tallinnas jalge alla maratoni. Tegelikult juba kuuenda maratoni oma elus.

Agur on Eesti värvikamaid koolijuhte, kui mitte kõige värvikam. Milline koolijuht veel teeb õpilastega bändi, juhib vajaduse korral kooli tellitud bussi ja lendab lennukiga, osaleb aktiivselt kodukandi elu edendamisel Viljandimaal ja võitleb selle eest, et tõsta kehvemate koolide taset kõrgemale, GAGi heale tasemele pisutki lähemale. Ja jookseb igal varahommikul vähemalt tosin kilomeetrit.

Ta paistab juba kaugelt silma. Pikkusega, mille tõttu ei saanud temast Vene ajal lendurit. Peanupuga, mis märulifilmides on pahatihti iseloomulik just kurjameile. Ja riietusega, mis sobib nii mõnegi arvates gümnasistile, aga ei passi auväärse kooli direktorile.

Kui valus tundus valvefeministide turmtuli pärast meeskoka konkursi väljakuulutamist?

Eeldasin, et mingi kisa-kära sellest võib tekkida. Kurb on tõdeda, et mõned ei tahagi süveneda sellesse, mis on probleemi olemus, vaid lihtsalt, kui esineb sõna «mees» või «naine», keeravad oma vahtu üles. Natuke kahetsen, sest oleksin võinud sõnadega valivam olla, aga «kuri kulbiga tädi» [meediale antud kommentaaris] on reaalsus, kõik teavad seda. Kooli õppenõukogus kõik õpetajad muigasid selle teema peale.

Ka naisõpetajad?

Jaa! Ütlesin, et ma siiralt vabandan, kallid daamid, kes te tundsite end riivatuna. Aga tajusin, et keegi ei tundnud. Nad ju ise teavad ka kooli toidu kvaliteeti, tahavad seda paremaks teha.

Kas kolm valvefeministi, kes teie vastu jõuliselt sõna võtsid, elavad mingis paralleelmaailmas, mil pole tegelikkusega mingit seost?

Ma arvan küll. Meie kooli inimesed teavad meie olukorda ja poolelt sõnalt toetavad [mu] tegevust.

Öelge ausalt, kas noore meeskoka konkurss oli kuulutusse lipsanud näpukas või teadlik provokatsioon?

Selles mõttes oli kuulutus tööõnnetus, et niisugune kisa-kära tekkis. Aga see, et meil on vaja noort meeskokka, on minu kui koolijuhi isiklik visioon, mida toetavad söökla juhataja ja kooli juhtkond.

Keegi ei saa ju keelata koolijuhile visiooni – kuidas muidu asju muudetakse?

Kes on noor? Saan varsti 48 – ma ei pea end sugugi vanaks. Ja kuna mehi on koolis niigi vähe, meil üks viiendik, ei näe ma ka siin sisulist diskrimineerimist.

Mis sellest muutuks, kui koolis oleks mehi rohkem? Eesti koolid töötavad naisõpetajate toel ju suurepäraselt.

Teaduslikult ei ole sel tõepoolest mingit põhjendust, aga koolijuhina ja pereisana tajun – ja arvan, et minuga ühinevad paljud –, et õppeasutuses on oluline mõlema soo roll. Füüsikareeglid on, jah, samad, vahendagu neid mees või naine.

Aga olulised on ka käitumuslikud hoiakud ja väärtushinnangud ning on vahe, kas õpilased saavad need enamikus naistelt või meestelt. Arvestades, kui palju lapsi kasvab ilma isata, ja kui mehi ka koolis ei ole, siis see tahes-tahtmata mõjutab kasvavat last. Meeste roll koolis on katastroofiliselt väike – see on fakt.

Kui edukalt on teil õnnestunud mehi õpetajaks värvata?

Ütlen ausalt, ega ma ole sellele erilist rõhku pannud. Põhiline on töötaja valikul inimene. Isegi mitte see, et ta on aines professionaal, vaid kuidas ta silmad säravad, kuidas ta suhtleb, milline on tema hoiak. Minu silmis on alles kusagil tagaplaanil see, kas ta on mees või naine. Küll olen rõõmustanud, kui kooli on tulnud mõni tubli meesõpetaja.

Kui keeruline on noori õpetajaks meelitada?

Tegelikult see asi väga hull ei ole. Alanud õppeaastal tuli meie kooli kümme uut õpetajat. Üle 40-aastaseid oli ainult üks ja alla 30-aastaseid umbes kuus.

Selleks et noori saada, on vaja teha pidevat koostööd ülikoolidega: lõpetajaile tuleb juba varakult silm peale panna, luua isiklikud kontaktid. See ei käi nii, et panen kuulutuse Õpetajate Lehte ja ootan, jalg üle põlve, et keegi tuleb.

Mul on siiski selline kahtlus, et Eesti koolihariduse head tulemused Euroopa kontekstis on eeskätt vanade õpetajate teene. Riigijuhid räägivad küll hariduse tähtsusest, aga kui vanad õpetajad peagi pensionile jäävad ja andekaid noori kooli juurde ei tule, võib hariduse tase alla käia. Kas näen asja liiga tumedates värvides?

Arvan, et ei näe. Jagan seda seisukohta täiesti. Käisin hiljuti Kesk-Eestis koolijuhte koolitamas. Sealne haridusjuht oli väga hapu näoga, sest koolijuhtide initsiatiiv on kõvasti kahanenud. See on ka minu tõdemus, et koolijuhtidest on saanud kahjuks administraatorid, kes jälgivad, et tunniplaan oleks olemas ja söökla töötaks.

Kooli juhtida ongi väga lihtne, kui sa midagi ei arenda. Aga koolijuht peab olema arendaja, kogukonna eestvedaja, mitte administraator – siis toimubki mandumine.

Väliselt võib meil pilt olla väga ilus: koolid on renoveeritud, on uued pingid, uus võimla. Selle kohta annab palju ilusat juttu rääkida, aga mis on sisu? Õpilased hääletavad jalgadega. Näiteks vabariiklikele olümpiaadidele pole Järvamaa gümnasistidel üldse asja. Pilt on hästi kurb. Asjalikud pead on läinud Tartusse ja Tallinna, sest kodukandis pole neil midagi teha. Samas võitlevad väiksed koolid jätkuvalt selle eest, et gümnaasium alles jääks. Aga kui sinna tuleb 20 õpilast, pole see tõsiseltvõetav.

Kui tugev on nende laste tase, kes mujalt teie kooli tulevad?

Igalt poolt on tublisid tulnud, aga tase on ebaühtlane. Põhikooli lõputunnistus on meie kooli jaoks puhas fiktiivne paber. Sellega pole midagi teha. Me teeme teiste kesklinna koolidega ühiskatseid, mis sisuliselt on riigieksamid. See, mis pingeread sealt välja tulevad, on doktoritöö materjal – see on pilt Eesti põhihariduse tasemest tegelikult. Tütarlaps, kellel on läbi-lõhki viieline tunnistus, ei ületa meil [gümnaasiumi pääsemise] lävendit.

Asja kurbloolisus on selles, et väikestes omavalitsustes pole haridusalast kompetentsi, et aru saada: kui kooli juhitakse nõrgalt, on vaja uut juhti. Kui koolijuht ei jaga, mida koolis peab tegema, ongi tulemus kehv kool.

Iga aasta on alustatud sõjakäiku nn eliitkoolide vastu, et need peaks suurema võrdsuse nimel likvideerima. Mida teie arvate?

Mul on väga selge seisukoht: see on lühinägelik. Heade koolide osakaal Eestis on niigi väike, mis kasu on sellest, kui me nad ära kaotame? Pigem tuleks tõsta kehvad koolid heade tasemele. Meetodeid selleks on mitmeid, näiteks kui koole liita või moodustada ühendjuhtkond, et kanda hea kooli väärtused kehvematesse koolidesse.

Mille poolest erinevad nüüdsed õpilased teie ja minu põlvkonna õpilastest?

Ainuüksi tänu sellele, et maailm on lahti, on neil avaram maailmavaade, rohkem kogemusi rahvusvahelises suhtluses. Samas on neil puudu see metsik kogemus, mis meil oli Nõukogude Liidus eluga toimetulekuks ja elus oma koha leidmiseks. Arvan, et nende töö- ja karjäärivõimalused on hulga ahtamad kui meil.

Miks nii?

Minu arust on initsiatiivikust, jõulist eestvedamist, läbiminekuvõimet vähemaks jäänud. Kahjuks vist peab ütlema, et tippude arv kipub kahanema. Ma ei mõtle neid, kellel õppetulemused on tohutult head – isegi kuldmedaliste, vabandust väga, pole ma teinekord enne eriti märganudki kui alles lõpuaktusel –, vaid räägin isikuomadustest.

Viimasel ajal on ilmselt Põhjamaade eeskujul levinud arvamus, et kool ei peaks olema tuupimisasutus, vaid arendagu rohkem loovust. Jagate seda seisukohta?

Eks neid mõjutusi [Põhjamaadest] tuleb, aga keegi neid väga peale ei suru. Ma ei näe Eestis selget visiooni, et läheme Põhjamaade liberaalse hariduse omandamise suunda. Pigem oleme suhteliselt traditsioonilise õppemeetodi juures, ja see on ennast õigustanud. Mina seda väga julmalt ei lammutaks.

Suure õpikoormusega on seostatud depressiooni levikut noorte hulgas. Huvitav, et meie ajal seda ei olnud. Või ei osatud seda märgata ja diagnoosida?

Jah, olen nõus, et depressioon on probleem. Tegelikult on siin oluline perede osa, mis on delikaatne teema ja millest õigustatult häbenetakse rääkida. Olen veendunud, et inimese elu – kool, kodu, pere – on tervik.

Ei saa olla nii, et koolis on väga suur õppemaht ja sellest on depressioon. Ma ei ole nõus sellega. Olen veendunud, et depressioon on üldisem probleem ja eelkõige kodudest tulenev probleem. Seda kinnitavad ka keerulisemad juhtumid, mille pilt kokku panna: alati on ilmnenud suured probleemid kodus – pinged, suhted, lahutused.

Minu põhiline mõte seoses kooliga on see, et kool on õpilase arengu jaoks. Kõik protsessid peavad lähtuma sellest, mitte et õpetajatel oleks tööd. Aga samamoodi nagu kool on õpilase jaoks, peaks ka pere tegevus olema lapse hüvanguks. Mul on teinekord linnapildis kurb vaadata, kuidas vanemad kohtlevad väikelapsi. Vahel on selline tunne, et sekkuks: ärge olge ükskõikne või vägivaldne oma lapse vastu, ärge pragage temaga! Aga ühekordsest repliigist poleks kasu, ja kes mina olen, võõras inimene...

Kui lapse kasvukeskkond ongi skisofreeniline, kui temast kasvatatakse väike närvihaige, siis ta kasvabki depressiivseks ja õnnetuks inimeseks. Kus on väljapääs? Lootus on seal, et need, keda meie õpetame ja kasvatame, on tulevaste lapsevanematena targemad ja kasvatavad oma lapsi paremini. See on vist võimatu missioon, aga sinnapoole võiks püüelda.

Kuidas teist üldse koolidirektor sai?

Ma polnud enne [2005. aasta lõpus GAGi direktoriks valimist] ühtegi päeva koolisüsteemis töötanud. Kui mu enda kaks vanemat last koolis käisid, nägin kõrvalt, kuidas kooli juhitakse, kuidas mingeid asju üldse ei märgata, mida saaks teha hoopis paremini, ja mõtlesin, et huvitav, kuidas nad ise sellest aru ei saa. Seda kõike saaks muuta koolijuht – aga miks ta ometi ei tee seda?

Sealt mul kasvaski mõte [direktoriks kandideerida]. Lõpuks võitsin Saksa gümnaasiumi direktori konkursi, aga kollektiiv tõusis seepeale tagajalgadele, ja ma taandasin ennast.

Järgmine kool, kuhu kandideerisin, oli Gustav Adolfi gümnaasium. Kokku oli kaheksa kandidaati. Oma visiooniga, mida tahan koolis ellu viia, võitsin ära. Tänaseks on sellest visioonist 95 protsenti täidetud.

Näiteks mis?

Õpilasekeskne lähenemine: kõik protsessid koolis lähtuvad sellest, et õpilasel oleks motiveeriv ja parim õpikeskkond. Et koolis moodustatakse õppetoolid nagu ülikooliski, ja need lõimivad ained ja teevad koostööd. Algul oli kollektiiv vastu, et mis see on, aga nüüd töötab kõik ilusasti.

Millega seni tegelesite?

Erinevate äridega, näiteks ehituse ja reklaamiga.

Aga kõrgharidus on teil ju hoopis kultuurivaldkonnas.

Suhteliselt tilu-lilu, jah, kultuurharidustöö, lisaeriala orkestrijuhtimine. Tulin sõjaväest ja tahtsin astuda kehakultuuri. Ei, algul tahtsin minna Venemaale lennukooli, aga olin liiga pikk. 188 cm oli seal lagi. Tulin otsejoones Leningradist vastuvõtueksamitelt pedagoogilisse instituuti, aga kehakultuuri oli jube suur konkurss ja mu järgmine valik oli kultuurharidustöö. Enne sõjaväge õppisin aasta TPIs mehaanikateaduskonnas.

Sõjavägi oli hästi põnev. Teenisin Leningradi ja Moskva vahel Bologojes lennuväes. Esimesel aastal vedasin [veokiga] KRAZ 255 hävitajaid boksist välja, teisel aastal tegin läbi bussijuhikursused ja vedasin LAZ-bussiga piloote. Häbi tunnistada, aga mulle meeldis! Asi oli jama nagunii, aga mis sa kirud – võta positiivselt, tee elu võimalikult huvitavaks.

Miks te peanupp paljas peab olema?

Mul on juuksed pärilikkuse tõttu välja langenud.

Kas nii mõjute õpilastele karmimana?

Ma ei ole selle nurga alt üldse mõelnudki. Vaat, kus teema... Mul hakkasid juuksed juba Vene sõjaväes välja langema.

Imestan, et te ei kanna koolis enam ülikonda nagu varem, vaid olete vaba aja riietuses.

Alles poolteist aastat tagasi ei kujutatud mind ilma ülikonnata ettegi, mind polnud ilma selleta nähtudki. Viimasel ajal panen aga ülikonna selga suure vastumeelsusega, väga harva. Mõned on väga häiritud sellest, nad tahavad, et direktor oleks soliidne ja korrektne.

Te ei tunne, et ülikonnast loobumine viib autoriteeti alla?

Usalda oma sisetunnet, see on kõige õigem! Kui hakkad ennast reguleerima teiste arvamuste järgi, siis pole see õige. Siis teed just nagu kellegi jaoks teatrit.

Mis on teile koolidirektorina suurim peavalu?

Kas peaksin ütlema, et raha on vähe? Siis tuleb vaadata, kust raha leida. Mul ei ole mitte peavalu, vaid... sundus kanda hoolt selle eest, et õpilastel ja õpetajatel oleks motivatsioon.

Peavalu oli rohkem algul, kui kooli tulin – muudatuste perioodil ikka üks osa töötab sinu vastu, teine osa kõigub siia-sinna. Kui tunned, et teed õiget asja, pead võitma enda poole selle osa, kes aitab ka suure massi sinu paati. Tänaseks on meie paat ühtne. Kuigi on olnud aegu, kui on käidud Toompeal kaebamas ja saadetud kontrolle peale. Aga see on ka karastumine.

Kuuldavasti peate direktorina ikka kõrvalt lisa teenima.

Jah, absoluutselt. Mingit vabrikut mul pole, aga väikest viisi teen lisatööd, tegevjuhi-nõustajana. Näiteks meelelahutusfirmas, millega korraldan kontserte ja kultuurisündmusi.

Kevadel tunnistasite, et saate kätte 1403 eurot. Kas sellega välja ei tule?

Mina küll ei tule. Mul on palju lapsi ka, kõiki tuleb ülal pidada ja toetada. Üks on ülikoolis viimasel kursusel ja teine läks ülikooli, ning kaks väikest last veel, ühene ja kolmene. Pean teenima. Näiteks kui oleme käinud kooliga Riias ja Vilniuses, olen kaubelnud, et bussi odavamalt saada, end asendusbussijuhiks. Mul on kõik juhikategooriad.

Kuidas jõuate kõige selle kõrvalt ajada veel asju kodukohas, Viljandimaal Karksis?

Ametlikult on seal kord kuus volikogu. Suviti korraldan ka Karksi lennupäeva ja Mulgi maratoni. Triatloni korraldamise jätsin kaks aastat tagasi ära – väsisin ära.

Kui palju ise trenni teete? Mõnel varasemal ajal tehtud pildil näete välja ikka väga suur.

Mul on ainevahetus selline, et kaal pendeldab kogu aeg 20–30 kilo üles-alla. Viimaks tegingi radikaalse otsuse, et jätan toidust liha välja. Aga kala söön piiramatult. Ma ei kuula [toitumisküsimustes] mitte kedagi, kuulan ainult iseennast – ja see on kõige parem retsept.

Samas olen kehtestanud endale küllaltki karmid reeglid: jooksen igal hommikul 12–17 km. Ärkan kell pool kuus, rajale astun 6.15. Mulle sobib see! Saan hommikusest jooksust jube hea tunde. Kui pean õhtul jooksma, siis tunnen, et pagan, see ei ole õige! Lähen välja, aga vastumeelselt, sunnin ennast, keha ei tule üldse kaasa.

Kui sageli lennukiga lendate?

Eelmisel kolmel aastal päris tihti, sest olen Eesti Langevarjuklubis vabatahtlik piloot, kes veab langevarjureid üles. Sellel aastal on tulnud paus, sest klubi ehitas endale USAs uue lennuki, mis läheb peaaegu püsti üles.

On lennates eluohtlikke olukordi ka tekkinud?

Paar korda. Viis-kuus aastat tagasi panin maandumisel külgtuulega rajalt välja võpsikusse, lõhkusin lennuki ära. Paar aastat hiljem lõppes kütus otsa, maandusin kõrrepõllul planeerides, ilma mootorita.

Hirm oli nahas?

Sel hetkel tegutses külm ja kaine mõistus. Sa oled piloodina ju selleks ka õppinud: on teada protseduurid, mida siis teed. Kui lendad väikelennukiga, siis nagunii silmanurgast pidevalt vaatad, et kui midagi juhtub, siis kuhu maanduda. Väikelennukiga põllule ilma mootorita maha tulla pole probleem, peaasi, et kive, kraavi ja kõrgepingeliine pole.

See oli oma lollus: kütuse arvestus oli vale. Kütusenäidikud on lennukil nagu Moskvitš 408-l – need kõiguvad, ei näita õigesti. Sa pead ikka pidama arvestust, kui palju kütust on kulunud ja kui palju on jäänud. Mul jäi viis minutit Tallinnani. Oleks pidanud Tartus tankima, aga tankijat polnud, ja oli vihmane ilm ka.

Kui palju jääb mahti pillimänguks?

See on mul suur hobi. Meil on koolis tore kooslus, Direktori bänd, kuhu olen aeg-ajalt tõmmanud õpilaste hulgast kaasa parimaid muusikuid ja niiviisi kõvasti loorbereid lõiganud, näiteks Pink Floydi tribuutplaadi teinud. Eelmisel aastal tegime Tartu ja Pärnu koolidega projekti «Vinüülist mp3-ni». Tore on andekate tegelastega koos muusikat teha.

Mis on direktoritöö suurim rõõm?

Natuke egoistlikult öeldes – see noorendab. Nooruslikku sära sütitav keskkond, milles kogu aeg oled, süstib nii palju energiat ja tegutsemistahet. Ja kui sa mingeid protsesse muudad ja sel kõigel on tulemust, siis näed, kuidas inimeste silmad löövad särama ja nad saavad õnnelikumaks.

Nii et te ei tunne, et teete juba aastast aastasse ühte ja sama?

Vahel aktusel tekib tunne, et pagan, kas ma olen seda varem juba öelnud – äkki kordan ennast, kas mul uusi mõtteid ei ole enam? Siis tekib endasse vaatamise hetk, et oot-oot, kas ei oleks aeg midagi muud teha, ikkagi kaheksas aasta juba direktorina.

Koolid vajavad muutust juhtimises. Ma ei ole seda meelt, et direktor peaks olema 15–20 aastat ametis. See ei ole õige. Kooli arenemiseks on õige, et teatud aja tagant juht vahetub. Ma ei pane piiri, et kui kümme aastat saab täis, siis lähen. Küll see aeg minna ükskord tuleb. Ma ei ole kümne küünega kinnihoidja, kuigi koolidirektori amet on austusväärne amet.

Kuid praegu oleks kurb kõrvale astuda, sest tunnen, et olen veel suuteline kooli arengusse panustama. Tunnen seda missiooni, et võiksin aidata nõrgemaid koole järele. Kas panna söökla nii- või naapidi tööle, kas võtame koka või ei võta – see on väline tilu-lilu.

Hendrik Agur (47)

Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor

Sündinud 3. oktoobril 1965 Viljandis

1972–1983 Viljandi 5. keskkool

1975–1979 Viljandi lastemuusikakool (klarnet)

1983–1984 Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskond

1987–1991 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonna kultuurharidustöö, orkestrijuhtimise eriharu

1991–1992 riikliku ettevõtte EVIKA majandusdirektor

1992–1993 ASi Rael müügijuht

1994 Rakvere pedagoogikakooli haldusjuht

1995 ASi Eerung arendusdirektor

1996–1999 OÜ Viimsi Projekt tegevjuht, juhatuse liige

2000–2004 OÜ T Meedia tegevjuht, juhatuse liige

2003–2005 OÜ Matoil tegevjuht

2005–... Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor

2003–... Eesti Era- ja Harrastuspilootide Liidu juhatuse liige

2006–... Gustav Adolfi Sihtasutuse nõukogu liige

2012–... Karksi vallavolikogu liige

Lapsed Sander Sebastian (22),

Gabriel (19), Solveig (3,5), Georg (1).

Jooksnud viis maratoni, tippaeg 4:21 (2007).

Lennutunde üle 1200.

Mänginud nõukogude ajal bändis Meidion («Tartu Sügis ‘88» grand prix), nüüd direktorina mängib

GAGi Direktori bändis.

Arvamus

Norman Salumäe

GAGi vilistlane 2010, August Hundi solist

Hendrik Agur on pikka aega vedanud Gustav Adolfi gümnaasiumis muusikalist poolt, andnud õppeaasta lõpus välja kooli plaadi, kuhu on ka esimeste klasside lapsed saanud salvestada. Direktori bändis, mida veab Kaspar Tambur, kes õpib Otsa koolis, mängib Agur basskitarri. Ma ei oska öelda, kas ta mängib geniaalselt hästi või lihtsalt hästi, aga igal juhul kõlab hästi.

Ma olin 10. klassis, kui hakkasin Direktori bändis kaasa lööma. Kui tegime kooli neljanda korruse stuudios proovi, üritasime teda ikka teietada, aga tema ütles, et kui on bändi proov, siis oleme bändikaaslased ja sinatame.

Põhiline on see, et ta teeb kõike südamega ja üritab olla võrdne teistega. Ta on südamega asja juures ja hoolib oma õpilastest.