/nginx/o/2013/09/06/2331223t1h6c40.jpg)
Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaksin valima, siis oleksingi pigem kole ja tark kui ilus ja loll.
Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaksin valima, siis oleksingi pigem kole ja tark kui ilus ja loll.
See on katkend ühest mu online-intervjuust, kus keegi anonüümne küsija mu välimuse veidi negatiivses kontekstis teemaks võttis.
Toksisin selle reaktsiooni ruttu sisse, aga pärast mõtlesin, et oleks pidanud ehk otsesõnu ja pikalt midagi muud vastama.
Aga see lihtsalt tuli automaatselt. Ma armastasin endale teismeeas peeglisse öelda: «Ma ei arvagi, et olen väga ilus!» See mõjus millegipärast väga vabastavalt. Ja mõjub siiani. Ma tõepoolest ei ihalda olla osa kaubamärgist «ilus Eesti naine».
Tõsi, mida kauem ma Eestis elan, seda rohkem imbub minusse uuesti seda naiselikku ebakindlust ja üle enda varju hüppamise vajadust. Vahel võtan enese rahustamiseks ette mõne feministliku autori, näiteks Eve Ensleri, kelle «Hea keha» on ka eesti keelde tõlgitud.
Kui suurepäraselt suudab ta selles raamatus ilukultust naeruvääristada ja kuidas ta tekitab armastuse oma pehme sooja suure kõhu vastu!
Arutasime sel teemal hiljuti ühes seltskonnas, kus peale minu olid kõik Eestis elavad välismaalased.
«Eesti naised on nii uhked, see on nende identiteedi osa, et nad on kõik nii ilusad!»
«Jah, ja siis nad kõik nii pingutavad! Et ikka standardile vastata! Ikka kõrged kontsad ja solaarium!»
«See on kohutav, ma lugesin mingit statistikat, et eesti naine kulutab pool oma kuueelarvest ilutoodetele!»
Paraku käis selle jutuga kaasas irooniline-nõutu muie.
Kaks päeva tagasi käisin juukseid lõikamas ja juhtusin kuulma kõrvalpeegli ees käivat dialoogi kliendi ja juuksuri vahel.
«Sul on aeg alustada süstidega, kas sul Sveta number on olemas?»
«Aa, süstima . See on vist jube kallis? Ma ei julge mehele öeldagi!»
«No ega see odav ei ole. Aga siis ei lase mees sul kodust jalga!»
Edasi läks jutt vaiksemaks. Võib-olla räägiti hindadest, või küsis klient juuksurilt, kas too ise on juba süstinud
Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas see naine hakkab alates sellest päevast eesmärgipäraselt kokku hoidma. Ma ei tea, mille arvel ta seda raha kogub ja kas ta tõesti suudab asja saladuses pidada.
Siis lõpuks läheb ta ühel lõunatunnil ja laseb endale natuke moodsat mürki põske, silmanurkadesse, suunurkadesse ja kaela süstida. Ta ei saa oma kangeks süstitud miimikalihastega enam naeratada, aga on jälle ilus. Ta ei näegi välja nagu 33, ta näeb välja nagu 28, hurraaa!
Mehega on nad küll natuke võõrandunud, sest ta on mehe ees saladuse tekitanud Või siis on mees teada saanud ja veidike ehmunud sellest teadmisest, et naine endasse mürki süstis. Aga küll ka mees harjub! Loodetavasti ei lase jalga.
Ilu ja nooruse kultus on maailmas kõikjal, aga õnneks on siin-seal olemas ka vanade tarkade inimeste kultus. Vanal ja targal võivad kortsud olla küll, lausa peavadki olema.
Kas teadsite, et Tiina Park ja Marju Lauristin on kursuseõed?