Mati Hint: Eesti rahvusluse moraalne tõus ja langus

Mati Hint (1937-2019). Foto: Postimees.ee

Kõigepealt pean paluma vabandust, et minu jutt ei ole väga entusiastlik. Seda mõjutab mõningal määral ehk ka suhtumine, mis Eestis valitseb: ametlik Eesti on Eestimaa Rahvarindest jahedalt distantseerunud.

Siinkohal käsitlen rahvuslust kui isamaalist tunnet, ja seda moraalsest seisukohast lähtuvalt. Mida tähendab Eesti ja Baltimaade kontekstis olla truu ja ustav?

Suuremale osale sovetoloogidest oli rahvusluse tõus Baltimaades 1980ndate aastate lõpupoolel üllatuseks, sest Baltimaade rahvaste denatsionaliseerimise protsess arvati olevat juba seedimise järgus. Paljusid analüütikuid häiris eesti, läti ja leedu identsuse avaldumine: see kõigutas status quo’d.

Kuid meile ja teistele Baltimaade rahvastele polnud ärkamine midagi ootamatut, sest enamik inimesi oli jäänud ustavaks oma identsusele eestlastena, lätlastena, leedulastena. Me elasime nendes keeltes ja kultuurides, kõik teised kultuurid olid meie jaoks tõlked. Minule oli Eesti ainus kodu. See oli meie religioon, meie viis jääda iseendaks vaenuliku võõra surve all, mis kestis kauem kui kaks põlvkonda. Jääda truuks oma keelele, traditsioonidele, usule, kultuurile – see oli moraalne valik, mitte vähem oluline ja mitte vähem moraalne kui otsus võõrale survele vastu hakata relvaga. Just vastupidi, ma arvan, et meie väärikuse rahvastena ja indiviididena päästis Baltimaade rahvaste massiline hoiak vastu panna kultuurilisele ja keelelisele sovetiseerimisele ning säilitada eestlust, lätlust ja leedulust.

Ma alustasin eesti keele ja kirjanduse õpinguid Tartu Ülikoolis 1957. aastal, neli aastat pärast Stalini surma. Meid õnnelikke, kes raskete võistluseksamitega eesti filoloogia osakonda vastu võeti, oli 50, ja igaüks meist oli valmis saama eesti keele ja kirjanduse õpetajaks mõnes Eesti väikelinnas või külas. Eesti filolooge peeti üliõpilaste koorekihiks. Tänu niisugusele hoiakule suutsime me tagasi võita kaotatud õiguse enesemääramisele.

Need ajad algasid 1987. ja 1988. aastal. Ma kordan: põhiline oli meie ustavus oma identsusele, see tegi meie võitluse võimalikuks, ning pole tähtis, kas seda nimetatakse natsionalismiks või patriotismiks. Baltimaade rahvuslus oli üldtunnustatult rahumeelne. Me elasime oma identsust välja lauldes ja väideldes, oma tõelist ajalugu avastades ja oma kaotusi mälestades. Kolm Baltimaade rahvast olid valmis kas või «kartulikoori sööma», kui vabanemisprotsess oleks tõuganud meid sellistesse tingimustesse.

Nüüd on Baltimaade rahvad vabad. Eestis on õhkkond nendes küsimustes, mis puudutavad identsuse probleeme, eestlaseks olemise hindamist ja poolametlikke vaateid meie ajaloole, dramaatiliselt muutunud. Eestlust hinnatakse palju madalamalt kui läänepärasust. Eesti ei ole enam ainus mõeldav kodu. Vabadus tähendab sadade tuhandete baltimaalaste jaoks vabadust lahkuda kodumaalt. Eestis on raske leida üliõpilasi erialadele, mis valmistavad ette eesti keele ja kirjanduse õpetajaid. Eestlusel on paljude jaoks pigem poliitiline (parempoolne) kui kultuuriline sisu. Mõnel juhul on eestlus ründav ja sallimatu või siis vahend poliitilises ning majanduslikus võidujooksus parema positsiooni saavutamiseks. Globaliseerumise kontekstis on selline nihe minu arvates tulevikus ohtlik kultuurilisele ja keelelisele identsusele, mida ma pean rahvusluse kõige väärtuslikumaks vormiks.

 Järgnevas puudutan ma mõnda probleemi, mis peaksid olema põletavalt päevakorral meie praeguses situatsioonis.

Esmajärguline ülesanne on meie nooruse patriootiline kasvatus, et järgmisel põlvkonnal oleks oma kodumaa, oma ainsa emakeele, oma kultuuri ja usu suhtes positiivne emotsionaalne hoiak. Kakskümmend aastat tagasi ei osanud me ette näha, et vabadust võidaks mõista vabadusena olla vaba kohustustest ja vastutusest. Me ei mõtelnud, et küllalt paljud meie järgmise põlvkonna hulgast hajuvad esimesel võimalusel Euroopa ja Ameerika avarustesse.

Tänu Jumalale pole meie järgmisel põlvkonnal tulnud kannatada oma rahva ja oma maa pärast. Võib-olla on seegi üks põhjusi, miks seda põlvkonda on vaja õpetada armastama oma maad ja elama oma maa heaks. Muidugi on see õrn probleem, sest isikuvabadused kuuluvad meie kõige väärtuslikumate saavutuste hulka. Aga isiklik vabadus saavutati ja see on olemas ainult seetõttu, et kolmel Baltimaade rahval õnnestus 20 aastat tagasi valida oma tee vabade rahvastena.

Meie noorsoo hulgas tehtav propaganda eelistada õppimist ja töötamist välismaal võib tulemuseks anda oma kodu ignoreerimise ning isikliku saatuse lahtihaakimise oma kodumaast. Kodumaalt lahkuvate inimeste arv on murettekitavalt suur kõigis kolmes Balti riigis. Me peaksime sisendama sügavamat kodupoole mõtlemist, kuigi ma tean, et need sõnad on mõnevõrra uduse sisuga.

Ma ei arva, et patriotism peaks sisaldama rõhutatult negatiivset komponenti nende rahvaste suhtes, kes ajaloos on olnud ühel või teisel viisil meie rõhujad. Me ei peaks elama pidevas emotsionaalses sõjas. Palju mõistlikum oleks anda meie identsusele positiivne sisu ning see tähendab peale muu meie oma kultuuri tundmist – nii sügavalt ja nii laialt, nagu me seda ihaldasime surveaegadel. Tänapäeval ei keela meid keegi pühendamast tähelepanu ja armastust oma maale, emakeelele, kultuurile, keskkonnale. Teeb haiget, et see, mis on vaba, justkui ei vääri enam hoolimist ning pole meele ja südame jaoks enam väärtuslik.

Teise teemana puudutaksin meie eurooplust. Baltimaade rahvad ja riigid on vabad maad Euroopa kontekstis. Ma saan aru, et USA on meie maade jaoks tähtis, aga USA on tähtis kogu Euroopale ja eriti Euroopa Liidule. Kui ma Eestis kuulan laulukesi Eesti Rahvusringhäälingu programmides, või kui ma loen reklaame, võiksin kujutleda end olevat kuskil Ameerika provintsis. Saksa, prantsuse, vene, rootsi ja isegi soome laule esitatakse väga harva, läti ja leedu laulud puuduvad Eesti raadiosaadetes sama hästi kui täielikult. Öeldu kehtib ka avaliku ruumi kohta.

Eesti Rahvusringhääling tõlgendab «poliitilist korrektsust» veidra tasakaaluna eesti ja ameerika-inglise laulukeste vahel, eelistades tegelikult inglise keelt. Ainult kahel päeval aastas – iseseisvuspäeval, 24. veebruaril ja emakeelepäeval, 14. märtsil saadab raadio peamiselt eestikeelseid laule.

Paljud (ka mina) peavad sedasorti «poliitilist korrektsust» ohtlikuks. See loob avalikus ruumis tausta, mis on keeleliselt tasakaalustamata ja võõrapärane. Selline taust ei aita vahendada Euroopa keelelist ja multikultuurilist rikkust ning meie endi keeli ja kultuure Euroopa kultuuririkkuse osana.

Kolmandaks. Avalik arvamus Balti riikides ning Ida- ja Kesk-Euroopas peab kommunistliku praktika poolt sooritatud kuritegude rahvusvaheliselt tunnustatud hukkamõistu eluliselt tähtsaks, et teha õigust kommunistlike võimude ohvritele ja suurendada lootust, et tulevik oleks ettevaatlikum totalitaarsete eksperimentidega ühiskonnas.

Minu seisukoht on, et on tõepoolest tähtis saavutada kommunistlike režiimide kuritegude tunnistamise ja hukkamõistmine. Kuid seda saavutada on võimalik ainult lähtudes moraalselt laitmatult positsioonilt.

Eestis, ja küllap ka mõnel pool mujal, seostatakse kommunistlike režiimide kuritegude alane väitlus paralleelide tõmbamisega kommunistliku ja natsirežiimi vahele. Sellistes võrdlustes leitakse mõnikord natsirežiimile rohkem õigustust kui kommunistlikule režiimile, aga kommunismivastase välksõja algusaegade suhtes tuntakse teatud nostalgiat. Eestlaste ja lätlaste koostööd Wehrmachtiga ja natsidega võidakse käsitada peaaegu kui võitlust nende maade iseseisvuse eest. Me teame, et natsid ei kavatsenud anda Balti riikidele mingisugustki tegelikku autonoomiat. Eesti, Läti ja Leedu olid natsidele vaid Ostlandi piirkonnad, mis kavatseti inkorporeerida Kolmandasse Riiki. Natsid petsid meie väikesi rahvaid samamoodi nagu bolševikud.

Kui me tõesti soovime kommunistlike režiimide kuritegude rahvusvahelist hukkamõistu, siis on kahe kurja võrdlemine praktiliselt lootusetu, moraalselt aga ebausaldusväärne tee. Miks peaks keegi eelistama üht kurjust teisele ainult seetõttu, et see oli mõnel maal mõnel perioodil vähem verine kui teine kurjus? Teistes maades võis olla teisipidi, ja oligi. Kommunistlike režiimide kuritegude hukkamõistul ei peaks mingisugustki osa etendama ringkonnad, kes võivad diskrediteerida seda eesmärki.

20 aastat tagasi oli natsionalism Baltimaades salliv, rahumeelne, emotsionaalne, kuid siiski kaine, nagu oli seda ka Mahatma Gandhi õpetus. See oli väga õnnelik algus. Miks mitte üritada tagasi pöörduda sellele teele, nii palju kui võimalik.

Tekst põhineb Vilniuses 5.–6. juunil toimunud rahvusvahelisel konverentsil «Berliini müüri langemine: Budapestist Vilniuseni» peetud kõnel. Leedu Vabariigi presidendi patronaaži all toimunud esinduslik konverents oli pühendatud Baltimaade rahvarinnete 20. ja Praha kevade 40. aastapäevale, aga ka Poola Solidaarsusele ja Ungari ülestõusule.