Roy Strider: rahvuslusest natsionalismini ... ja edasi?

Roy Strider Foto: Postimees.ee

«Esimesena tõstis kraanajuht auto peale Tallinna sõjakoolis õppinud Nõukogude ohvitseridele pühendatud ausamba,» kirjutasid äsja, 2008. aastal, ajalehed.

«Seejärel sõitis rahvuslane Jüri Liim kraanaga Tondi Ärikeskuse hoovi peale, kus seisis tänaseni kommunist Hans Pöögelmannile pühendatud mälestusmärk, ning teisaldas ka selle. «Kui võimud on saamatud ja mökud, siis tuleb hakata ise tegutsema,» rääkis Liim. «See on meie püha kohus.»»

«Rahvuse mõiste seisab kõrgemal kui üksiku isiku tähtsus,» kirjutas siinsamas Postimehes rahvusteoreetik Marta Reichenbach. Ta avaldas 1911. aastal: «Üksikul on ainult kui rahva liikmel väärtus, väljaspool rahvust oleks ta null. Sest väljaspool rahvust ei saaks ükski indiviidum oma nime avaldada.»

Mis siis õieti on rahvuslus?

Rahvusluse jälgi ajades võib kergitada kaabut Prantsuse revolutsioonile. Kuigi üldiselt seostatakse rahvuslust moodsa masstootmisühiskonna / moodsa riigi tekkega, on selle mõtteviisi algeid leida näiteks ka varasemast Kreekast või Juudamaalt. Kahtlemata on Eesti praegune rahvuslus kunstlik konstruktsioon, mis 1860. aastail alanud nn ärkamisajal kopeeriti täielikult maha Saksamaa natsionalismi pealt. Härrade von Herderi ja Fichte poolt Saksa rahvusromantismi vundamendile loodud natsiooni ihalus vallutas Eestimaa sama kindlalt nagu olid seda teinud teutooni rüütlid, hapukapsad ja viinaajamine.

Eesti rahvuslus on nüüdseks vähem kui 150 aastat vana!

Kahekümnenda sajandi algul sündiski Euroopas palju uusi rahvusriike ning rahvuslus näitas oma teravaid hambaid Saksa natsionaalsotsialismi ja Itaalia fašismi nahas. Meie-rühma kaitsmine pöördus kõhklemata Nende-rühma ründamiseks. Konflikt on rahvuslusse ja natsionalismi sisse programmeeritud.

Pärast II maailmasõda levis rahvuslus ka Aasiasse ja Aafri-kasse, kus kolonialismist vabanevate territooriumite emaüsast väljus kümneid uusi riike. Natsionalismi kolmas laine veeres pärast Nõukogude impeeriumi kollapsi üle Ida-Euroopa ning ei läinudki kaua, kui maailm oli tunnistajaks uue ekstreemse natsionalismi ja ksenofoobse separatismi ilmumisele.

Tänapäeva rahvusluse juures on kasvanud suuremaks ka religioonipõhiste eraldusjoonte moodul, väljendugu see siis nn terrorismivastase sõja ettekäänetes või moslemite tõrjumises.

Rahvusluse tingimuseks on olukord, kus inimesed hakkavad end identifitseerima rahvuse kaudu; ükskõik kas Prantsusmaale omase riigirahvuse (nation) või Natsi-Saksamaa äärmuslikuma etnilise rahvuse (ethnicity) kaudu.

Rahvuslik filosoofia seab rahvuse kõrgemale elavast, hingavast, mõtlevast «pärisinimesest» – isikud lükkuvad tagaplaanile. Kui end rahvusena identifitseeriv etniline grupp saavutab kontrolli mingi territooriumi, näiteks riigi üle, ongi tõenäoliselt tekkinud natsionalism. Rahvuslus viib väga tihti rahvustevaheliste konfliktideni.

Eesti riigi mõte ongi rahvus ja selle kaitsmiseks kadumise eest tuuakse ohvriks tegelik elu, tegelikud inimesed. Teisisõnu: kogu meie «ametlik» ühiskondlik mõte seisneb rahvuse kaitsmisel hääbumise eest, kuigi eesti rahvus on sunduslikult kokku klopsitud.

150 aastat tagasi alanud nn rahvuslik ärkamine tõi kaasa laia tööpõllu. Eelmise sajandi algul nähti suurt vaeva ning tehti ära üüratu töö, et kunstlikult konstrueerida «õige eestlase» identiteet. Arendati välja eesti teaduskeel, loodi mütoloogia, märgid, rahvusromantiline butafooria.

Ometi pidi üks Eesti natsionalismi gigante, Jaan Tõnisson, «kurbtusega tõdema», et tema soovitatud eestlaste isiklike tõuraamatute sisseseadmine on võimatu liigse segaverelisuse tõttu.

Rahvusriik vs rahvuskultuur

Hegemoonne kommertskultuur segatud natsionalismi, šovinismi ja ksenofoobiaga on praegune «õige Eesti». Üks õige eesti mees sõidab ringi, pesapallikurikas pakiruumis ning ei oska oma emakeeles vigadeta kirjutada. Teine õige eesti mees teisaldab mälestusmärke. Kolmas ehitab neid. Nad elavad riigis, mille esmaülesanne on ühe teatud rahvuse eelisteenimine.

Kuid mida me kaitseme? Kas õlletehaste brände? Või sarja «Eesti otsib superstaari»? Liisitud autosid Hiinas toodetud Eesti lipukestega akendel? Ega me ometi ju nõnda eesti kultuuri kaitse? Või siiski? Kes teab, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson ehk ei olekski praeguste arengutega nii väga rahul. Kuid see polegi oluline – konstrueerimine on süsteemina edasi arenenud.

Eesti on oma olemuselt olnud multikultuurne. Saarlased olid setudest erinevad, vadjalased mulkidest, rääkimata rannarootslastest. Rahvuslik konstrueerimine on üks identiteedi ja kultuurilise hävimise põhjustest.

Eelisdiasporaa jutlustamine, kinnimüüritud identiteet, moonutatud tajuruum ja hirm on rahvusriigi produktid. Sellest pinnasest kasvab välja vaid üks, monokultuuri puu, mille oksad on MTV, McDonald’s, müügiesindajad ja hingeline mandumine.

Kas mitte Eesti rahvusriik pole hakanud lämmatama rahvus- ja kohalikku kultuuri? Mis juhtub siis, kui kohalik kultuur ei mahu rahvusriigi minapilti?

Vandenõu

Et rahvuslusega kaasneb enamasti hoogne süüdlaste otsimine, pole imestada, et vastav retoorika pungub Eestis hoogsalt.

Integratsioon pole õnnestunud, oli kuulda arvamusi pronksöö järel. Ka venekeelse telejaama idee vajus sohu. Kuid miks? Tõde on see, et venekeelse elanikkonna integreerimine ei huvita eestlasi. Äärmisel juhul lepiks keskmine eestlane assimilatsiooniga. Ümberrahvustamine tähendab tegelikult sellist integratsiooni, nagu seda Eesti «peremeesrahvus» mõistab. Kuid isegi seda ei soovita, sest «tibla» ei saa ju olla «õige eestlane».

Me räägime, et 25 protsenti meie riigi elanikest on vaenuliku võõrriigi kolonistid. See kõlab umbes nagu suures peres kiruks purjus mees, et tema ämm on vandenõulane ning tahab teda mürgitada.

Elades Venemaa kõrval on rumal kapselduda, veel rumalam on jätta suur osa Eestist rahvustunnuste alusel vaeslapse ossa – ma ei oska seda seletada millegi muu kui hirmuga. See hirm takistab Eesti arengut, see hirm näitab kõige selgemalt rahvusriigi kontseptsiooni, mille aeg on ümber saamas.

Kuidas edasi?

Euroopa Liit on antinatsionalistlik ühendus. Eestis ei ole sellest vist täpselt aru saadud. Samal ajal on eesti rahvast õpetatud natsionalistideks ja rahvuslasteks üsna pikka aega, stereotüübid ei muutu hooga. Rahvuslus on tabu, sisulist diskussiooni natsionalismi teemal seetõttu ei toimu. Võib-olla üritatakse natsionalismilaeval seilates liiduideele lihtsalt rehepappi teha.

Natsionalism on alati kasvanud keskklassiga. Ka Eestil on nüüd oma, laenukeskklass, millega kohe-kohe tuleb valitsusel hoolimata õhukese riigi kontseptsioonist tegelema hakata. Kas mängime jälle rahvuslikule kaardile?

Peaminister Ansip väitis hiljuti, et tänu eraomandusele ning liberaalsele turumajandusele on eestlased paremal järjel kui kunagi varem.

Eestlased? Aga ... meil on ju ka venelased, ukrainlased jpt? Täpselt samal ajal tuli ilmsiks, et Eesti värske majanduskasv on olnud 0,4 ning inflatsioon 11,4 protsenti.

31. mail kirjutas Postimees: «Idavirulane teenis mullu harjumaalasest poole vähem». Harjumaal on keskmine sissetulek tuludeklaratsiooni andmetel 14 192 krooni, Ida-Virumaal 8417 krooni. Enamik idavirumaalasi on mitte-eestlased.

Äkki peaks riik pöörduma tagasi selle 1987. aastal lauldud «me ei jäta sind, Virumaa» poole ja sinna lisainvesteeringuid tegema, et parandada elukeskkonda ja näidata: Eesti on õiglane kõigi suhtes? Selle asemel peetakse sambasõdu, et luua natsionalismis olulist märgilisust ning mütoloogiat.

Juba praegu hakkavad inimesed küsimusi esitama senise poliitika kohta ja küsimustele on võimuhuvilised varmad vastuseid pakkuma... Samuti ilmnevad igasugused «rahvuslikud lahendused». Kodanike põhirahvuse rahvuslik eneseteadvus viiakse tippu, kuid see kõik on juba kunagi olnud.

Euroopa-Eesti vajab senise rahvusriigi idee dekonstrueerimist.