Uno Mereste: ärge uskuge õnnetusekuulutajaid

Eeloleval teisipäeval 80. sünnipäeva tähistav majandusteadlane Uno Mereste oma kodukabinetis Tallinnas Meriväljal. Foto: Mihkel Maripuu

Praegu on tähtsaim mitte kaotada pead ega uskuda õnnetusekuulutajaid, sest kriisi ei ole, kinnitab 27. mail 80-aastaseks saav majandusteadlane Uno Mereste.

Taastatud Eesti Vabariik on jõudmas umbes samasse ikka nagu oli sõjaeelne Eesti, kui teie seda lapsena mäletama hakkasite. Kas tänapäeva Eestis on õnnestunud taastada või säilitada midagi, mis tuleb teile tuttav ette toonasest Eestist?

Ma arvan, et taastada on õnnestunud ikkagi väga palju. Alates juba iseseisvusest kui niisugusest. Minu taipamist mööda on kõik põhiliselt positiivne.

Kui öelda, mis on Eestis uut, siis see on tingitud kahest asjaolust. Kõigepealt see ümbrus, milles me iseseisvust taastasime, on hoopis teine kui ümbrus, milles iseseisvus loodi. Ja võib ütelda ka nii, et see rahvas, kes iseseisvuse esimest korda lõi – mina seda muidugi ei näinud, ma polnud siis veel sündinud –, see rahvas siiski mõtles hoopis teisiti.

Nii kummaline kui see ei ole – nõukogulikust perioodist, mille jooksul rahvast õpetati nõukogulikult mõtlema, on säilinud palju mõjutusi. Eiki Nestor ütleb selle kohta, et Nõukogude võimu aastad kohitsesid meie mõtlemisvõimet rohkem, kui tahaksime tunnistada. Ja nii see kahjuks on.

Aasta tagasi oli aktuaalne loosung Eesti jõudmisest 15 jõukama Euroopa riigi hulka. Mis tegelikult võiks olla Eesti loomulik majanduslik positsioon riikide pingereas?

See viib jutu prognoosimisele. Prognoose võib teha küll, aga kuna prognoosid väga mitmesugustel põhjustel – nii objektiivsete tingimuste tõttu kui ka prognooside tegijatest sõltuvalt – ei lähe enamasti täide, siis mina parema meelega ei ennusta.

Ma arvan, et kui me suudame hoida mõistlikku majanduslikku konjunktuuri ega tee suuri vigu, siis areneme hästi ja kiiresti. Võime tõepoolest jõuda 15 aastaga sinna, aga see ei ole sugugi kindel. Ja võime ka kaugemale jõuda.

Aga tähtis pole see, kuidas me prognoose teeme, tähtis on see, kuidas me tegelikku majandust juhime. Tähtis on, et pikema aja jooksul inimeste majanduslik olukord ei halveneks. Nõukogude võim prognoosis kogu aeg helget tulevikku, 40 aastat prognoosis helget tulevikku! Sellest 40 aastast valdava osa aja jooksul läks rahva elu halvemaks, võrreldes isegi tsaariajaga.

Kas Eesti riigijuhid on majanduse juhtimisel teinud olulisi vigu?

Minu arvates ei ole. Meie jätkuv areng positiivses suunas ongi minu arvates tingitud sellest, et sõltumata valitsusest on suudetud hoida kindlat stiili. Kuigi siin on nüüd kaks asja: üks on see, kuidas me tegelikult oleme arenenud, ja teine, kuidas seda on kommenteeritud.

Kommenteeritud on kogu aeg nii, et kohe-kohe tuleb katastroof, oleme asunud hukatuse teele jne. Nüüd oleme seda hukatuse teed 16 aastat käinud ja asi on võrdlemisi hüva. Nii et kui keegi väidab, et elame praegu halvemini kui Nõukogude ajal, siis see on ikka väga meelevaldne.

Praeguses majanduslikus situatsioonis räägitakse kriisist ja jumal teab kõik millest. Mina ei näe kuskil mingisugust kriisi. See, et areng toimub tõusude ja mõõnadega, on normaalne. Ma ei teagi niisugust inimest, kes arvaks, et selline rahvamajanduse kogutoodangu kasv, nagu meil mõne aasta jooksul oli, jääb püsima. See on mõeldamatu, nii ei ole maailmas kuskil juhtunud.

Tähtis on seega praegusest olukorrast mitte ehmuda ja mitte vigu teha.

Täpselt. Mitte ehmuda, mitte teha vigu. Mina ütleks niimoodi: säilitada meelekindlus ja neid õnnetuse-ööbikuid mitte uskuda. Meil on kurvastuseks nii, et rahvas võtab seda, mis ajalehes kirjutatakse, liiga tõsiselt… (naerab).

Aga mitte ka liiga. Meenutage, mida räägiti enne Euroopa Liitu astumise referendumit. Jubedaid jutte räägiti! Meil pidid paari kuu pärast toiduained nii kalliks minema, et midagi ei jaksa osta. Rahvas ei uskunud seda ja õigesti tegi.

Kas inflatsioon, mis näib praegu olevat Eesti majanduse suurimaid muresid, on ohtlik?

Muidugi on. Parem, kui seda ei oleks. Aga inflatsioon segab meid praegu rahaliitu astumast, kuid pole seganud meie elatustaseme tõusu. Muide, inflatsiooni probleem on äärmiselt keeruline ja tegelikult läbi uurimata. Meil on kogu aeg olnud majanduses mõningaid niisuguseid nähtusi nagu jooksevkonto halb seis jne, millest on üritatud teha järeldusi, et õige varsti vajub Eesti rahasüsteem kokku.

Tegelikult ei ole vajunud. Väga suured majandusteoreetikud ja ka praktikud läänes on pidevalt eksinud. Selles mõttes on Eesti majanduslik kogemus, kui seda ükskord teaduslikult põhjalikult uuritakse, hea aines tänapäeva majandusteaduse arendamiseks.

Juba Eesti krooni kehtestamisel arvati, et eks ta paar kuud peab vastu. Saksa saatkonnas oli üks majandusatašee, kes ütles: nojah, need on väga ilusad rahatähed ja neid on paar kuud kena vahetada, aga talv on ees. Siis tuleb krooni küüneproov: kas jaksad edasi ronida seda puud pidi või mitte. See pidi tulema umbes kuue kuu pärast. Niimoodi ennustati iga natukese aja tagant – ja ennustasid asjatundjad, et Eesti kroon läheb põhja.

Kas teie meelest peab Eesti kroon praeguse kursiga vastu seni, kuni ükskord tuleb euro?

Minu arvates küll peab. On tarvis jällegi ainult meelekindlust, siiamaani on seda jätkunud. Tähtis on, et asjatundjad oleksid pumba juures ja sinna ei pääseks niisuguseid tegelasi, kes tahavad selle pealt võita või arvavad, et nende sponsorid võidavad.

Kas sellised tegelased on endast juba märku andnud?

Oi, niisuguseid tegelasi on igas riigis. Ärielus on alati niisuguseid asjamehi, kellele paistab, et kui saaks nüüd rahakurssi väliskurssidega võrreldes muuta, siis ta võidaks kõvasti. Kui neil on otsemõju raha kurssi määravale asutusele, siis on seda väga lihtne realiseerida.

Sellepärast on äärmiselt oluline, et Eesti Pank oleks valitsusest sõltumatu, sest valitsusel tekib niisuguseid huvisid alati. Eesti kroon ei olnud kuigi vana, kui Vähi valitsus tahtis pensione tõsta ja nõudis, et Eesti Pank annaks selleks valitsusele võimaluse. Mida see võimalus tähendaks, oli selge. Eesti Pank ei andnud niisugust võimalust. See oli tolleaegse nõukogu «süü».

Ma ei pea ennast väga tähtsaks tegelaseks krooni kaitsmisel, see au kuulub kõik Eesti Panga nõukogule (Uno Mereste oli toona Eesti Panga nõukogu esimees – toim). Aga me olime kõik ühesugusel määral asjatundjad ja entusiastid, kellelgi ei olnud mingit isiklikku huvi või oma sõpradele teenete osutamise huvi.

Kas eurot üldse on Eestile tarvis?

Eestile on kindlasti eurot tarvis, nii nagu meile on ka Euroopa Liitu tarvis, et oma majandust arendada. Sellest, kui me eurotsooni natukene hiljem läheme, pole midagi lahti, see ei ole katastroof ega meie vaesuse tunnistus.

Aga eurole peab üle minema, see on selge. Ükskord Soomes küsiti minult: te võitlesite nii kangesti krooni eest ja nüüd tahate äkki eurot, kuidas see on võimalik? Toona ei olnud Soome veel eurole üle läinud. Mul oli tükk aega vaja seletada, et ega me ei tahtnud krooni krooni pärast või selle pärast, et kroonisedelid on ilusate eesti kultuuritegelaste piltidega. Me tahtsime krooni sellepärast, et oma rahvamajandust arendada.

Ja see on igati ennast õigustanud. Need välisasjatundjad ja -nõuandjad, keda siin oli pärast taasiseseisvumist pööraselt palju, enamik neist oli arvamusel, et rublatsoonist ei tuleks ennast lahti kiskuda. Tarkus oli selles, et suur valuutasüsteem suudab säilitada stabiilsust ka suurtes raskustes, aga väike valuutasüsteem läheb kohe põhja.

Arvesse võttes, milline oli 1990. aastatel Eesti majanduslik seisund – see oli ikka täiesti haletsemisväärne –, öeldi: te tahate nüüd siin teha oma rahasüsteemi, see on nii teoreetiliselt kui praktiliselt mõttetu ja isegi asjatundmatu! Meie tõestasime, et ei ole.

Ega 15 aastat ole pikk aeg, aga siiski nii pikk, et kõikide nende soovituste ebaõigsuses kindel olla. Eesti rahasüsteemi püsimine oludes, milles see rajati, näitab, et väiksel rahasüsteemil on isegi teatud eelised – umbes niisugused, nagu väikesel laeval on võrreldes suure laevaga.

Milline on teie soovitus Eesti peredele: kuidas elada võib-olla saabuv tsükliline langusetapp majanduses üle nii, et leib oleks laual ja ka riigi majandus areneks?

Et leib laualt ära kaoks, seda ma ei kardagi. Ega asi ole praegu selles, et rahva elutase oleks halvemaks läinud, asi on selles, et riigieelarvest ei suudeta teha kõiki kulusid, mis oli ette nähtud. Mida oli lubatud, seda jääb vähemaks, aga et kellelgi mindaks leiba laualt ära võtma – niisugust ohtugi ei ole.

Kriisi kui niisugust ei ole. See ei tähenda, et kriis ei või tulla, aga praeguseni seda ei ole ja on suuri eeldusi, et aasta lõpuks läheb asi juba paremaks.

Uno Mereste

•    Sündinud 27.05.1928 Tallinnas.

•    1950–1954 Tallinna Rahanduse ja Krediidi Tehnikumi õpetaja.

•    1954–1964 Tartu Ülikooli vanemõpetaja ja dotsent.

•    1964–1992 Tallinna Tehnikaülikooli statistika kateedri juhataja.

•    1989–1992 ENSV riikliku plaanikomitee ja Eesti Vabariigi majandusministeeriumi nõunik majandusreformide ettevalmistamise ja käivitamise alal. Kuulus IME probleemnõukokku ja osales Eesti rahasüsteemi taasloomises.

•    1992–1997 Eesti Panga nõukogu esimees.

•    1992–2003 riigikogu liige.

•    Alates 1994. aastast Teaduste Akadeemia liige.

2 mõtet

•    Kommenteeritud on kogu aeg nii, et kohe-kohe tuleb katastroof, oleme asunud hukatuse teele jne. Nüüd oleme seda hukatuse teed 16 aastat käinud ja asi on võrdlemisi hüva.

•    Väga suured majandusteoreetikud ja ka praktikud läänes on pidevalt eksinud. Selles mõttes on Eesti majanduslik kogemus hea aines kaasaegse majandusteaduse arendamiseks.