Kakskümmend aastat tagasi, Olev Jõe viimaseks raamatuks jäänud «Hetki ja viipeid» (1988) vist raadio-või telesaates siis räägiti kirjandusest rohkem ka neis kanaleis arvustades mäletan end kasutanud olevat kujundit «voolab kui tasandikujõgi», majesteetlikult, erinevaid hoovusi neelates, kindlameelselt ja usaldatavalt kõiki allikaid ning kestmisväärset mere, st igaviku poole kandes.
Kriitika kui tasandikujõgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd tema tütre ja siinkirjutaja kaaspõlvlase Mall Jõe soliidset artikli- ja mälestusteraamatut lugedes tabasin end samalt kujundilt, nii et võin lisada on jah oma isa tütar! Mall Jõe raamatu kompositsioonis, käsitletavates teemades ja tegelaste vaatluseski on mõnesuguseid sarnasusi tema isa teosega. Mõlema fookuses on eesti proosa käekäik. Mõlemad on otsinud praegu ehk isegi ülekohtuselt unustusse vajunud tippteoste omaaegse mõjukuse põhjusi, kirjutanud kodusaare autoritest (Olev Jõgi Hermann Sergost, Juhan Peeglist, Mall Jõgi Aadu Hindist), kriitika kriitikat (Mall Jõel ulatuslik ülevaade Ivar Grünthali kriitikast «Taevaste ja vaevaste ratsanike mail»), lisanud aja n-ö inimliku mõõtme esiletoomiseks mälestuskilde.
Seda, et isa, aga ka ema (mõlemaist kirjutab Mall Jõgi suure südamesoojusega) eeskuju on eetilise eluhoiaku kujunemisel olnud oluline, tunnistab autor oma mälestustes mitmel puhul. Mall Jõe elukaareski on olnud sarnast isaga: aastaid toimetas ta kirjandust Sirbis ja Vasaras ning tolle nime vahetanud järglases Reedes, siis Kultuurilehes, on olnud kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik, mis tõi talle kaela Eesti riigivõimu jabura tagakiusamise, sellesama riigivõimu, mille taastamise lootuses olid tema vanemad elanud ja seda ka oma lastele vaiksel, aga visal kombel sisendanud.
Ja nagu tema isa vastandas Nõukogude partei- ja kultuuriametnike rumalagarale tühikargamisele ning karjeristlikule enesemüümisele (raamatus meenutatakse sellega seoses Endel Sõgelit, Rein Ristlaant, Toomas Leitot jt, kes Olev Jõge vaenasid) eneseväärikuse ning hingelise üleoleku, nii on suutnud seda praeguste võimumeeste suhtes teha ka Mall Jõgi, naastes toimetajaks Olev Jõe algatatud ja aastakümneid juhatatud ajakirja Keel ja Kirjandus.
Ent truudust Olev Jõe viljeldud kriitikale aimub Mall Jõe artiklite poeetikaski. Kui tõmbuksin korraks tagasi oma 1980ndatel kulmineerunud kriitikateoreetilise harrastuse juurde, siis nimetaksin sellist kriitikadiskursust eepiliseks. Mall Jõe tekstid on ühelt poolt kaalutlevad sisekõned/arutlused, teiselt poolt aga dialoog autori ja tema teosega. Ja kolmandalt poolt on need selge osutus akadeemilisusele (argumentatsioon, viited jms).
Dialoogilisusele (ütleksin isegi: vestelisusele) on aidanud kaasa tema sügav kirjanduslik huvi ja pieteeditunne looja vastu. Eelmisel aastal ilmusidki Tänapäeva kirjastuses Mall Jõe jutuajamised kirjarahva ja teadlastega 19792006 («Kõnelesid») hindamatu allikas paljude kirjanike ja teiste kultuuritegelaste eluloo ja loomingu tähenduse mõistmiseks.
Siiski ei mõju Mall Jõe «eepilisus» igava ja üksluisena ega ammugi mitte õõnsa apoloogiana. Panoraamsete käsitluste kõrval Jaan Krossist, Aadu Hindist, Egon Rannetist, Mats Traadist, Aleksander Suumanist, Ivar Grünthalist on kogumikus kaks kirjaanris vormistatud käsitlust Bernard Kangro Tartu-romaanidest, mitu etüüdi ja lühiretsensiooni, memuaaridest kõnelemata.
Mall Jõgi muretseb põhjendatult raamatu saatesõnas, et tänapäeva (noored) lugejad ei pruugi enam saada kontakti pool sajandit Eesti ühiskonna keskmeks olnud kirjandusega. Ta valgustab mitmeid kuriositeete nii Hindi, Ranneti kui ka Smuuliga seoses, avastab uuesti Vilde «Mahtra sõja» tähenduse, uurib Rein Saluri eetikat ja Aimée Beekmani naisekäsitlust, nii et kes võtab lugeda Mall Jõe raamatut, astub ehk riiuli juurde taastutvuse sobitamiseks kirjanduslukku va(r)junud autorite loominguga. Muidugi, kui neid veel seal riiulil ongi.
Mall Jõe kriitikukreedona sobib tsiteerida ridu, mida ta on kirja pannud Ivar Grünthali puhul:
«Kriitika, mis sünnib ju ajakirjanduse veergudele, tundub juba olemuslikult ajalikum kui ükski teine kirjandusliik. Aga ajalik on kõik siin maailmas. Ajalik on inimene, ajalik on luule, proosa, kogu kunst. Ei aita ka kõige uhkemad ja kõvemad kaaned raamatul ajaproovile vastu panna, kui kaante vahel pole tulevastele põlvedele midagi mõistlikku öelda.» Mall Jõel on.
Raamat
Mall Jõgi
«Ajaloo ja argipäeva ees. Artikleid ja mälestusi»
Eesti Keele Sihtasutus, 2008
328 lk