Küüditamine kui genotsiidikuritegu: teadlik rünnak sotsiaalse grupi vastu

Näost näkku ohvritega: küüditaja Arnold Meri eitas Hiiumaal alanud kohtuprotsessil oma süüd. Esireas istuvad küüditamisel kannatanud Ella Gital, Mare Kattel ja Malle Kelin. Foto: Postimees.ee

Küüditamine oli genotsiidikuritegu, sest selle eesmärgiks oli hävitada eesti rahvuslik grupp, mis avaldas okupatsioonirežiimile vastupanu, seisab sel nädalal Hiiumaal alanud kohtuprotsessis avalikustatud Arnold Meri süüdistuskokkuvõttes. Alo Lõhmus refereerib lühidalt mahukat dokumenti.

Kes otsustas hakata küüditama?

Otsuse küüditamise korraldamiseks Balti riikides langetas 1949. aasta 29. jaanuaril Stalini juhitud NSVL Ministrite Nõukogu, kes tegi seda samuti Stalini juhitud Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) korraldusel. Alatisele väljasaatmisele määrati kulakute, metsavendade ja natsionalistide perekonnad, kes võisid kaasa võtta kuni 1,5 tonni inventari.

Küüditamisoperatsiooni koondnimetusega «Priboi» («Murdlaine») valmistas ette NSVL riikliku julgeoleku ministeerium koos oma vabariiklike allasutustega. Küüditatute logistika osas toetas NSVL siseministeerium. «Kulakud» tuli välja saata kohalike liiduvabariikide ministrite nõukogude kinnitatud nimekirjade järgi, «bandiidid» ja «natsionalistid» aga NSVL riikliku julgeoleku ministeeriumi juures asuva Erinõupidamise otsuse järgi (tegelikkuses vormistati need tagantjärele).

Eesti «kulakute» väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine määrati Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega. Esiteks määrati ENSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda (neist 18 Hiiumaalt).

Teise määrusega lisati veel 128 «kulakuperekonda» ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud «kulaklike» majapidamiste realiseerimise kord. «Kulakute» vara ja kariloomad (v.a isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

Kes olid «kulakud»?

«Kulaklike» majapidamiste mõiste oli määratletud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega «Talumajapidamiste maksustamise kohta Eesti NSVs» 1947. aastast, mille järgi «kulaklikeks» majapidamisteks loeti need, mis Saksa okupatsiooni ajal või ka pärast seda 1) kasutasid alalisi palgatöölisi või rakendasid süstemaatiliselt palgatööliste tööjõudu põllumajanduses või töönduses, välja arvatud ühe abitöölise palkamine sepatöönduses ning lookade ja rataste valmistamisel; 2) kasutasid süstemaatiliselt teiste talupoegade tööd neile võlaorjuslikel tingimustel antud loomade, seemnete, produktide või põllumajanduslike masinate eest tööga tasumise näol või said süstemaatiliselt raha- või naturaaltasu põllumajanduslike masinate kasutamisest teistes majapidamistes; 3) said süstemaatilist tulu jahuveskitest, villakraasimise ja -ketramise veskitest, saeveskitest ja teistest ettevõtetest või nende rendile andmisest; 4) said tulu maa varjatud rentimisest võlaorjuslikel tingimustel ja 5) tegelesid kauplemise, liigkasuvõtmise või ülesostuga edasimüümise eesmärgil.

Neile tunnustele vastavate «kulaklike» majapidamiste nimekirjad koostati iga-aastaselt valdade täitevkomiteedes.

Rünnak sotsiaalsete gruppide pihta

«Ainuüksi fakt, et küüditati perede kaupa, näitab, et küüditamise eesmärk oli elimineerida terveid inimgruppe, mitte üksikuid isikuid, kelle puhul on tuvastatud nende mis tahes personaalne süü või ohtlikkus,» leiab süüdiskokkuvõte. Teisisõnu, NSVL kommunistlik partei ja julgeolekuministeerium määratlesid oma ohvrid mitte nende individuaalse tegevuse, vaid sotsiaalsete grupitunnuste järgi.

Küüditamise tõid kaasa järgmised grupitunnused: 1) kuulumine sotsiaalsesse gruppi, keda okupatsioonivõim nimetas «kulakuteks»; 2) kuulumine perekonda, mille vähemalt üks liige oli: kohtulikult represseeritud metsavend, tapetud metsavend, metsavend vabaduses, «legaliseeritud» ehk represseerimata endine metsavend ja kohtulikult represseeritud metsavendade abistaja, keda kõiki nimetas okupatsioonivõim «bandiitideks» või «bandiitide abistajateks»; 3) kuulumine perekonda, mille vähemalt üks liige oli «natsionalist», kelleks nimetati isikuid, keda oli kohtulikult represseeritud «kontrrevolutsiooniliste kuritegude» eest. Viimaste hulka loeti ka Nõukogude okupatsiooni eest välismaale põgenemine («kodumaa reetmine»).

Kõik «kontrrevolutsioonilised kuriteod» olid tegelikult poliitilise meelsuse väljendused, mille okupatsioonivõim oli oma kuritegelikes huvides kriminaliseerinud. Julgeolekuministeeriumi tööpruugis laienes termin «natsionalist» ka metsavendadele.

Kõiki neid kategooriaid ühendas ühine grupitunnus: oma perekondlike sidemete, st sotsiaalse päritolu tõttu oli või võis olla nende poliitiline meelsus okupatsioonivõimu suhtes ebasoodne. «Seega on küüditatud isikute grupp käsitatav okupatsioonivõimule eelkõige passiivset vastupanu osutanud sotsiaalse grupina, mille täielik või vähemalt osaline hävitamine oli küüditamisoperatsiooni ainus tegelik eesmärk,» sedastab süüdistuskokkuvõte.

«Kulaku» ja «natsionalisti» mõistetest nähtub, et represseerimise objektiks ei olnud üksikisikud oma isikliku tegevuse tõttu, vaid neid mõisteid laiendati tervetele perekondadele, kandes neid üle mitme põlvkonna. Kord määratud «kulaku» või «natsionalisti» perekonna sildist ei vabastanud peret ka varandusliku seisu muutumine, tööjõu enam mittekasutamine ega isegi «natsionalisti» staatuses okupatsioonirežiimile vastupanu osutanud pereliikme surm, «legaliseerumine» või süüdimõistmine.

Küll aga välistas väljasaatmise see, kui keegi pereliikmetest või lähisugulastest teenis või oli teeninud Punaarmee, olnud Nõukogude partisan või omas Nõukogude autasusid, st eriline aktiivne lojaalsusavaldus okupatsioonirežiimile.

Kes osalesid küüditamisel?

1949. aasta 25. – 29. märtsini läbi viidud küüditamise teostasid EK(b)P, Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeerium ja siseministeerium, kaasates operatsiooni ka linnade ja valdade nn «partei ja nõukogude aktiivi», kelle hulka kuulusid sisuliselt kõik kommunistliku partei liikmed, kommunistlikud noored ja kohalikud täidesaatva võimu ja muud juhtivad ametnikud. Kommunistide ja kommunistlike noorte passiivsuse või vähesuse korral kaasati küüditamisse ka teisi ametnikke ja usaldusväärseks peetud isikuid.

Kes saatis Arnold Meri Hiiumaale?

Arnold Meri oli küüditamise ajal ÜK(b)P liige, EK(b)P Keskkomitee liige, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee liige, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Keskkomitee esimene sekretär.

1949. aasta märtsikuus umbes kümme päeva enne küüditamise algust kutsuti Meri EK(b)P

Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Merile ja teistele instrueerimisele kutsututele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis.

Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmise vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Meri ütluste järgi oli volinike teine ülesanne jälgida, et väljasaatmise käigus peetaks kinni küüditatavate õigustest – et väljasaatjad ei kasutaks vägivalda, et pered saaksid kaasa võtta lubatud inventari ning et nad oleks kindlustatud transpordiga.

Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused «KK liikmete instr», «50 kõnelejat (instr.).» ja «kõnelejate instrueerimine».

Oma ütluste järgi sõitis Meri järgmisel päeval lennukiga Hiiumaale. Tema osalemist Hiiumaa küüditamisoperatsioonis kinnitavad ka kuus tunnistajat. Oma ütluste järgi tutvustas Meri oma ülesandeid EK(b)P Hiiu maakonna komitee esimesele sekretärile Johannes Unduskile ning soovis hakata kontrollima väljasaadetavate nimekirju ja materjale. Need asusid aga Hiiu maakonna julgeolekuosakonna valduses, mis keeldus dokumente Merile väljastamast.

Hoolimata Karotammele saadetud protestitelegrammidest (mida pole leitud) ei pääsenudki Meri dokumente kontrollima.

Mida tegi Meri küüditamispäeval?

Meri ütluste järgi sai ta 24. märtsil Unduskilt teada küüditamisoperatsiooni algusaja 25. märtsil. Julgeolekuga kooskõlastatult kutsusid maakonna parteikomitee ja täidesaatava võimu esindajad 24. märtsi õhtul Kärdla ja Käina rahvamajadesse kokku kohaliku partei ja nõukogude aktiivi ning kolhoosnikud, et arutada kevadkülvi. Seejärel võeti kogunemisruumid aga relvastatud valve alla ning aktiivi liikmed käsutati julgeolekutöötajate moodustatud ja juhitud operatiivgruppidesse. Need operatiivgrupid saadeti küüditatavate elukohtadesse arvestusega, et operatsioon «Priboi» algab kogu Hiiumaal üheaegselt kell 6 hommikul.

Tunnistajate ütluste kohaselt osales Meri 24. märtsi õhtul koosolekul Käina rahvamajas, kus tutvustas end ja ütles, et kõik saalis viibijad on mobiliseeritud, sest öösel saadetakse kulaklik element ja rahvavaenlased Hiiumaalt välja ning tema on seejuures vastutav isik. Tunnistajate kohaselt osales Meri seejärel samalaadsel koosolekul ka Kärdla kultuurimajas.

Operatsiooni käivitudes kontrollis Meri enda ütluste kohaselt koos Unduskiga, kas väljasaatmine toimub plaanipäraselt ja ettenähtud korras. Sel eesmärgil külastas Meri oma väitel umbes 10–15 väljasaadetava pere talu, rääkis seal väljasaadetavatega ja rahustas neid.

Eeluurimisel ei õnnestunud tuvastada, milliseid talusid Meri ja Undusk külastasid. «Priboi» plaani kohaselt kuulus Hiiumaalt väljasaatmisele 50 perekonda, kuid väljasaatmise arvestustoimikud olid vormistatud 86 majapidamise kohta.

Küüditatavate kogumispunktiks oli määratud Kärdla sadam, kust pidi toimuma nende vedu Paldiski sadamasse, sealt edasi aga Siberisse selleks spetsiaalselt kohandatud raudteevagunites. Kärdla sadama reidile pidi tulema aurulaev «Sõmeri», milleni küüditatavad pidid jõudma kuue paadi abil. Väljasaatmise algul selgus aga, et Kärdla sadamas puudus sadamakai ning paatide kasutamine oleks raskendanud operatsiooni täideviimist. «A. Meri kontrollis Kärdla sadama kogumispunkti ja veendus, et see ei sobi pealelaadimiseks,» on kirjas süüdistuskokkuvõttes. «Kuigi väljasaadetavate Hiiumaalt Paldiskisse transportimise eest vastutas ENSV riikliku julgeoleku ministeerium ja selle Hiiumaa osakond, asusid Meri ja Undusk tekkinud veetranspordi probleemi ise lahendama.»

Meri väitel saatsid nad telegrammi Balti sõjalaevastiku komandörile admiral Tributsile, milles palusid väljasaadetavate transpordiks saata sobiva madala süvisega sõjaväealuse. Admiral Vladimir Tributs oli alates 1949. aasta märtsist tegelikult NSV Liidu Sõjalaevastiku Hüdrograafiavalitsuse juhataja. «Kuigi kahtlustatav võib siinkohal valesti mäletada isikut või tema ametikohta sellel hetkel, ei tee see olematuks tõsiasja, et A. Meri omal initsiatiivil ja isiklikke sidemeid kasutades organiseeris küüditatavate transpordi, st kuriteo täideviimiseks vajaliku abivahendi,» öeldakse süüdistuskokkuvõttes. Küüditatavate kogumispunkt viidi üle Lehtma sadamasse, kuhu sõjaväetraaler sai siseneda. 25. märtsi pärastlõunal kontrollis Meri uut pealelaadimispunkti Lehtmas, kus mitmed tunnistajad ja kannatanud ta ära tundsid.

26. märtsil lendas Meri Tallinna, kus kandis suuliselt ette Karotammele. Oma sõnul luges ta operatsiooni ja oma ülesande läbikukkunuks, sest julgeoleku Hiiumaa osakond ei olnud talle edastanud väljasaadetavate materjale.

Ajavahemikus 25.–28. märts küüditati Hiiumaalt 84 perekonda 261 inimesega (45 meest, 135 naist, 81 kuni 15-aastast last), neist 251 isikut laevaga «Sõmeri» ja 10 isikut päev-paar hiljem lennukiga. Paldiskist viidi kõik küüditatud hiidlased küüdiešeloniga nr 97310 ümberasumiskohta Novosibirski oblastisse.

Kuidas Meri küüditamist põhjendab?

Eeluurimise käigus on Meri enda kaitseks öelnud, et massilise sundkollektiviseerimise käigus oleks võinud tekkida verevalamine ning sellele järgneda nõukogude võimu repressioonid, mille tõttu väljasaadetud oleks Eestisse jäämise korral kannatanud veelgi rohkem kui väljasaatmiskohas olles, ilmneb süüdistuskokkuvõttest. «Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud,» on Meri öelnud. «Sellepärast arvasin, et väljasaatmine on ebameeldiv, kuid eelistatavam verevalamisest. /-/ Tuli ära koristada need inimesed, kes kollektiviseerimise tingimustes võtavad kätte relvad.»

Prokurör Sirje Hundi koostatud süüdistuskokkuvõtte hinnangul ei ole seesugused stalinistlikust ideoloogiast kantud väited õigusriigis tõsiseltvõetavad. «Genotsiidi kui kõige ohtlikumat süütegu, mis ründab inimsust kui rahvusvahelist õigushüve, ei ole võimalik õigustada võimaliku suurema kahju ära hoidmisega või suurema «hüve» loomisega,» leiab süüdistuskokkuvõte. «Kahtlustatava väited ei ole tõsiseltvõetavad ka seetõttu, et eeluurimisel on tõendatud, et enamus küüditamise ohvritest olid naised, lapsed ja vanurid, kelle roll okupatsioonirežiimile võimaliku relvastatud vastupanu osutamisel ei saanud olla tõsiseltvõetav.»

Meri osalusel küüditati 13 raugaeas (vanem kui 75 eluaastat) isikut, kellest 11 suri. Välja saadeti pimedaid ja halvatud vanainimesi. Samuti saadeti välja 61 alla 12-aastast last ja kolm rasedat naist.

Paragrahvid, mille alusel Merit süüdistatakse?

Karistusseadustiku § 90

Genotsiid

Rahvusliku, etnilise, rassilise, usulise, okupatsioonirežiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi liikme tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, sellises grupis laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamise või sealt laste vägivaldse äravõtmise eest eesmärgiga hävitada grupp täielikult või osaliselt, samuti grupi liikmete asetamise eest elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu, – karistatakse kümne- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega

Karistusseadustiku § 97

Tsiviilelanikuvastane rünne

Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tsiviilelaniku tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema vägistamise, vaenlasriigi relvajõududes teenima või sõjalistest operatsioonidest osa võtma sundimise, pantvangi võtmise, temalt vabaduse ebaseadusliku võtmise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamise eest okupeeritud territooriumile või okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamise eest – karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.