Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima

Foto: Postimees.ee

Kalamaja kalmistupargi uuendamise projekti kooskõlastanud Tallinna kultuuriväärtuste ameti andmetel tuleb laste mänguväljak endise kalmistuvahi põllumaale, kalmistu vana kaart näitab aga midagi muud.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse peaspetsialist Artur Ümar kinnitas, et Kalamaja kalmistuparki kavandatud laste mänguväljak jääb vanadest hauakohtadest kõrvale ja ehitatakse hoopis hävinud kalmistuvahimaja juurde kuulunud juurviljapõllu kohale.

1923. aastast pärit kalmistuplaani ning aktsiaseltsis K&H valminud projekti jooniseid kõrvutades on aga väga hästi näha, et mänguväljak jääks otse vanade haudade peale. Juurviljaaia kohal seisavad praegu garaažid, mille lammutamist pole otsustatud.

Sama lugu on ka parki kavandatud koerte jalutusväljakuga. Ümara sõnul jääb see soisele alale kõrge raudteetammi kõrvale, endise kalmistu piiridest välja. Vana kaart näitab aga, et ka tollel alal olid vanasti hauad.

Suure siilu kalmistu matmispaikade raudteeäärsest osast võtab enda alla Nõukogude ajal ehitatud tehasehoone, mis praegu kuulub BLRT Grupile. Koerte jalutamisplats peaks tulema selle hoone kõrvale.

Ajaloolane Robert Nerman ei pea mõtet ehitada Kalamaja kalmistuparki laste mänguväljak kõige paremaks, kuna viimased põrmud sängitati seal tema sõnul mulda alles möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel.

Kalamaja ajalugu tutvustavat raamatut kirjutades kuulis Nerman kohalikelt elanikelt, et kalmistule maeti koguni vahetult enne surnuaia maatasa tegemist 1964. aastal. Dokumentaalselt ei ole need väited kinnitust leidnud.

«Ega tol ajal ei olnud ju kippu ega kõppu kuulda sellest, et kalmistu oli tegelikult juba 1942. aastal likvideeritud,» ütles Nerman. «Ka Kopli kalmistule maeti veel vahetult enne selle maatasa tegemist.»

Heakorrastatud park võiks Kalamaja kalmistul Nermani sõnul siiski olla, kuid ilma mänguväljakuta. Tema sõnul ei ole sünnis, kui lapsed mängivad liivakastis, millest meeter allpool lebavad laibad.

Rääkides ideest ehitada Kalamaja kalmistuparki purskkaevud, märkis Nerman, et Kopli kalmistuparki õnnestus veesilmad teha nii, et vana kaarti järgides kaevati veetorustiku kraavid endiste teede kohale ja kalme ei puudutatud.

Artur Ümar kinnitas, et samamoodi tehakse ka Kalamaja kalmistupargis. 1923. aasta kaar­dil on surnuaia teed näha, mistõttu saab veetorustiku hauakohtadest kõrvale juhtida.

Eelmisel aastal tuli Jaani kiriku restaureerimisel kõikide suureks üllatuseks altarist välja ka kalmistu mitu sajandit vana plaan, kus on tollased matmiskohad ära näidatud.

Mänguväljaku ehitamisel kasutataks aga just selliseid lahendusi, mis ei eelda sügavate vundamendiaukude kaevamist. Proovipuurimised näitasid, et surnuaias on haudade peal vähemalt poole meetri paksune pinnasekiht.

Kalamaja kalmistupargile kehtivate muinsuskaitse eritingimuste järgi tuleb kõik kaevamisel leitavad ajaloolised kalmutähised eksponeerida värav-kellatornis, luud aga matta mõnele tegutsevale surnuaiale. Samade tingimuste järgi tuleb vältida kaevamist väljaspool ajaloolisi teid.

Ümar kinnitas, et tegelikult ei pooldanud kultuuriväärtuste amet Kalamaja kalmistule purskkaevude ehitamist, kuid linna kommunaalamet ja abilinnapea Deniss Boroditš surusid selle kava siiski läbi.

Seitse aastat arheoloogina töötanud Põhja-Tallinna linnaosavanem Enno Tamm, kes on mitukümmend aastat Soo tänaval elanud ning kelle kauged sugulased on samuti maetud Kalamaja surnuaiale, suhtub kalmistupargi korrastamisse igati positiivselt.

Tamm oli enda sõnul kolmeaastane, kui kalmistu maatasa tehti. Sellest oli loomulikult kahju, kuid midagi teha ka ei saanud.

«Kalamajas läks isegi hästi, sest kui Kopli kalmistu kokku lükati, ehitas Nõukogude võim sinna tivoli nii karusselli kui tantsuplatsiga,» ütles Tamm.

Tamm lisas, et Kopli kalmistupargis on veesilm kenasti projekteeritud langeva veena ning sinna on paigaldatud ka nfotahvel, et see on kunagine surnuaed.

Umbes samasuguseks kujuneb ka Kalamaja park, mingit suurejoonelist vaatemängulist purskkaevu sinna ei tule. Ka paigaldatakse kalmistu ajalugu tutvustav tahvel.

Tamm mainis, et projekt näeb küll kalmistuparki ette koerte jalutamise väljaku, kuid selle rajamine ei ole veel sugugi kindel. Laste mänguväljak tulevat aga tagasihoidlik, liivakasti ja mõne väikese turnimisredeliga.

Omavoliliselt värav-kellatorni juurde ehitatud garaažid tõenäoliselt lammutatakse, kuid mis saab sinna seaduslikult ehitatud autokuuridest, pole veel selge.

Kalmistu ajalugu

•    15.–16. sajandist pärinev Kalamaja kalmistu on vanim teadaolev eesti kalmistu Tallinnas

•    Ajavahemikul 1842–1902 maeti kalmistule umbes 30 000 surnut

•    Alguses Püha Vaimu ja Rootsi-Mihkli kiriku ning Haabersti mõisa matmispaik. 19. sajandil Jaani, Püha Vaimu, Rootsi ja Saksa koguduste ning lühikest aega Kaarli koguduse matmispaik

•    1780 ehitati väravatorn, mis on säilinud tänapäevani

•    Kalmistu maa-ala on suuremaks tehtud 1842., 1862., 1874. ja ka 1882. aastal

•    1867 ehitati kalmistule kabel, mis ei ole säilinud

•    1935 algasid kalmistul korrastustööd

•    1941 kalmistu võõrandati ja suleti

•    1964. aasta kevadel tehti kalmistu maatasa ja muudeti pargiks (kõrvaldati hauatähised, hauapiirded, kivid ja ristid)

•    1960ndate aastate lõpus ja 1970ndate aastate algul lammutati värav-kellatorni juures asunud kalmistuvahi maja ning selle õuemaale ehitati garaažid

•    1982 võeti värav-kellatorn arhitektuurimälestisena arvele

•    1988 kaevati läbi kalmistu kaablikraav, mille käigus tuli välja hulgaliselt haudu ja inimsäilmeid

•    1991 korraldas linnavalitsus kalmistupargi-nekropoli ideekavandite konkurss, mille võidutöö projekt jäi teostamata

•    2007 otsustati kalmistupargi uuendamine

Allikas: AS K&H

Arvamus

Jaan Tamm

arheoloog

Kalamaja kalmistu kujundamine pargiks ei ole kindlasti hea mõte. Veel viiekümnendatel aastatel maeti sinna inimesi.

1988. aasta mais-juunis, kui kalmistule paigaldati kõrgepingekaabel, tulid kaevamisel välja lihaskoe säilitanud laibad. Need maeti uuesti maha. Laipade mittelagunemise põhjus oli kõrge pinnavee tase, sest kalmistu varasem drenaaž oli sõjas hävinenud.

Kui kalmistule tahetakse nüüd purskkaevusid ehitada, on paratamatult vaja kaevata ning sel juhul tuleb sealt välja terve laipade meri, mis tuleks kuhugi ümber matta.

Eetiline oleks aga põhjalikult mõelda, enne kui lubada kaaslinlaste laipade peale park ehitada. Midagi tuleb aga kindlasti ette võtta, sest praegusel kujul ei saa seda ala ka säilitada.

Kui ikkagi park rajada, tuleb välja võtta vanad plaanid, mille peale on märgitud kõik teed ning ehitada nende järgi. Siis ei ole suurt ohtu. Elektrijuhtmeid ei ole vaja ju väga sügavale maasse kaevata.

Lisaks tuleks kalmistule maetud tuntud tegelase mälestus kenotaafil (hauamärk mujale maetud surnutele – toim) jäädvustada. Tõenäoliselt on Kalamaja kalmistule maetud ka Balthasar Russow, sest ta elas sealkandis.