Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2317117t1hfbfb.jpg)
Ja sealt nad tulevad, pisut kurvameelne Sandra isalt lahkumiskingiks saadud roosa mobiiliga, leidlik Volli, kes on parasjagu järjekordse kodumasinaga midagi täiesti ootamatut sooritanud, Anna oma kõneleva lemmikloomaga, hea poiss Ville, krutskivend Timm. Ja Petra, kes on koos isaga millegi täiesti tavapärase, nagu näiteks hommikune riidepanek, komöödiafilmi stsenaariumiks keeranud.
Aastatetagune mure, et eesti lapse elust siin ja praegu keegi ei kirjuta, on sinna aastate taha ka jäänud. Lühikese aja jooksul on lugemislauale kogunenud tosinkond lugu lastest, kes koolis veel ei käi, aga iga päev midagi uut õpivad ja kogevad. Ning sellega lugejale äratundmisrõõmu ja samastumisvõimalust pakuvad.
Olgu neist mõned siin ka nimetatud: Kätlin Vainola «Ville», Ilmar Tomuski «Tere, Volli!», Ketlin Priilinna «Anna ja tema merisiga Julius», Siiri Laidla «Sandra kevad ja suvi» ja kõige uuemad Kristiina Kassi «Petra lood» ning Liili Remmeli «Timm ja tema tegemised».
Ennäe, kogemata on nii juhtunud, et poistest ja tüdrukutest jutustavaid raamatuid on ilusasti võrdselt, autorite seas ent jäme ots naiste käes. Samas kirjutavad Vainola ja Kass kuidagi eriti «poisilikult» nagu mõistagi ka Tomusk, keskendudes sündmustele, mille kujutamislaad on neil tahe ja lõbus.
Kõik need lapsed elavad linnas, mõni väikelinnas. Maal käiakse nagu loomaaias või muuseumis põgusalt ja n-ö võhikud võõrsil uudistavas laadis. Vanavanematel lasevad
autorid maal elada, pered on juba linnastunud. (Puhtalt maalapse elust jutustab mu mäletamist mööda ainult Lehte Hainsalu «Suurejüri peremehes».)
Raamatud on sarnase kondikavaga. Justkui inimesed, kes on pealtnäha kõik erinevad, aga sees on üsna ühtemoodi luukere. Harilikult algab raamat peategelase otsesõnalise tervituse ja tutvustusega. Enamasti teeb autor aastale ringi peale. Ta alustab kas lapse sünnipäevast või jõuludest, siis värvitakse mune ja käiakse jaanitulel. Poeskäik, kelgumägi ja koogi küpsetamine ning pildikesed lasteaiast on samuti nii-öelda kohustuslikus kavas sees. Kindla peale on laps vahepeal haige. Ja kindla peale kasutab autor nn lapsesuu motiive, kas siis oma perest nopitud või tuttavatelt laenatud. Kõik lugejad peaksid teatavat äratundmisrõõmu kogema.
Vaatamata ühistele joontele on raamatud probleemiasetuse (või probleemituse) poolest täiesti erinevad. Suur inimene on ju loomuldasa väiksema suhtes õpetaja-kasvataja, toetaja-abistaja, osutaja positsioonil. Millisel määral iga kirjutaja oma raamatus seda rolli kannab, tõrjub või osavasti peidab, on lõpptulemusest näha. Sandra raamatust leiab päris palju murelikke asju. Isal on nüüd uus pere, see on talle tähtsam. Sandra elu on raskemaks ja kurvemaks muutunud. Võrreldes Viktooriaga pole tal aga häda midagi. Laidla on mudilasraamatusse mitmeid sotsiaal-seid mureasju sisse kirjutanud.
Ville elab hoopis ema-isata, nimelt vanaema juures. Autori tahtel on ta aga rõõmus ja rahul, sest ema, isa ja vanaema armastavad teda väga ja annavad seda ka sõna ja teoga teada. Niisiis sarnased olukorrad, aga erinev tulemus. Vainola kirjutab teadlikult Ville õnnelikuks, mis sellest, et traditsiooniline pere puudub. Nii Laidla kui Vainola kõnelevad elus ette tulevast, mis ei ole justkui õige ja ei meeldi lapsele. Mõlemad aitavad harjuda paratamatusega. Ville rõõmsal meelel, Sandra nukra leplikkusega.
Timm, Petra, Volli ja Anna elavad traditsioonilistes peredes. Nende lood sisendavad turvatunnet, lastel ei tarvitse pere asjade üle muret tunda. Annaga koos hoolitseme lemmiklooma eest, küpsetame ja teeme muid «plikade asju». Volli leidlik leidurimeel näitab meile muu hulgas videomaki ja triikraua uudseid kasutusvõimalusi. Timmiga avastame tavamaailma argistes asjades erakordset ja Petraga koos saab iga asjaga nalja.
Autorid on üksmeelel, et mudilasraamat peab lõbus olema. Kõnealused teosed pakuvad kõik mõnusaid muigehetki. Kusjuures lastel on oma ja suurtel oma naerukohad. Nagu elus ikka. Kui enamikus lasteraamatutes saab nalja just laste tegemisi ja mõttekäänakuid jälgides, siis Kristiina Kassi «Petra lugudes» on peamine n-ö naerualune hoopis isa.
Kass on juba varasemast tuntud oma täiesti aupakkumatu suhtumise poolest täiskasvanutesse. Tema «Samueli võlupadjas» (Nukitsa-konkursil laste lemmikraamatute pingereas kolmas koht!) kohtame ehmatavalt erapoolikut ja rumalat õpetajat, enesekeskset tõusiklikku ema, tuhvlialust isa. Tabame end patuselt mõttelt, et oh kui tore, ema läks pere juurest ära ja isa leidis uue naise.
Petra ema ja isa on väga toredad. Isaga saab alati nalja. Teinekord sätib just tütreke (muidugi mitte meelega) asjaolud nii, et isa leiab end järjekordselt täbaras või naeruväärses olukorras. Petra isa on sama tõugu kui Lindgreni teostes ettetulevad papad. Ta on emast mängualtim ja lapsemeelsem. Vaatame või seda, kuidas isa kelgumäel lõbutseb, rakette laseb ja tütrega koos tuba värvib. Ta on kannatlik ja andestav.
Petra ei saa kunagi riielda. Tüdruk hüppab emme-issi voodi katki. Selles nähakse kolme karu muinasjutu analoogi ja ostetakse tütrele batuut. Üleüldse naerdakse Petra peres palju ja ollakse rohkesti üheskoos. Ei halb ilm ega untsuläinud poeskäik suuda pahameelt või riidu esile kutsuda. Kohe on platsis uued rutiinivabad lahendused.
Kui seenesaak nigel ja vihm ei luba õue minna, saab ometi kännuseentega oravaid akna alla peibutada. Petra mitut moodi tõlgendatava poenimekirja järgi laekuvad köögilauale hoopis valed asjad. Ema on esialgu kimbatuses, loeb nimekirja, siis naerab ja häälestab end hoopis uuele menüüle.
Varem kõne all olnud raamatutes on laps peamiselt emaga ja mängib päris palju üksi. Kusjuures emad on, vabandust, üsna ilmetud kujud. Peale Sandra ema, kes lugejas kaastunnet äratab. Emad on väikelaste raamatutes valdavalt hoolitsevas-teenindavas kõrvalosas. Ja isadest tehakse veel vähem juttu. Nad on. Aga millised? Vaid Volli ja Petra tegutsevad palju koos isaga.
Teiste autoritega võrreldes kirjutab Kass mitte üksnes lapse, vaid ka tema vanemad meeldejäävateks. Teeb seda sõbralikult tögades. Petra kaeb täiskasvanute maailma lapse vaatevinklist. Aga mitte alt üles, vaid pigem imestamisi. Tegelikult just see lapse pilk lasebki mõnel tavalisel tõsisel olukorral hästi naljakana välja paista.
Lapsele paistab nii mõnigi asi veidravõitu või ebaõiglane. Ise on Petra lapse kombel aus. Ta lubas partidele, et toob neile saia. Ja nui neljaks, oma lubadust ta peab! Tegelikult ei jonni ega nuta Petra peaaegu üldse. Sest isa on talle öelnud, mis on tegelikult ainumane nutuväärt asi.
Tüdruk püüab täiskasvanute maailmast aru saada. Pipi kombel arvab ta, et suurte mõtteviis ja jutud on enam kui veidrad. Nende sõnadest ei ole võimalik igakord õiget sõnumit välja lugeda. «Tore lugu! Tubli laps!» öeldakse ka selge pahanduse peale. Miks tohivad emmed lapsi kamandada, aga lapsed emmesid mitte? Päris sageli kirjeldab Petra, mida ta teeb siis, kui on emme ja tal on palju lapsi. Oleksid need väärt mõtted tal ka siis meeles, kui aeg ja asjaolud sealmaal.
Mistarvis võiks lapsevanem lugeda Petra lugusid ja teisi lasteraamatuid? Eks üksjagu just sellepärast, et oma lapsepõlve meelde tuletada ja säält mõned enesele antud lubadused leida. Viimane aeg neid täitma hakata, eks ole?
Raamat
Kristiina Kass
«Petra lood»
Pildid Kristiina Kass
Tänapäev, 2008