Kujutlusi elutarkusest

Kago. Foto: Lauri Kulpsoo

«K. L. ja N.» ehk «Kohtumised, lennud ja nokatäied» pakub lugejale noore mehe kujutlusi elutarkusest. See on eesti luule mahetoode, kust leiab rõhutatud mõistvust ja leppimist, rohkesti looduspilte, külaelu, lapsepõlveihalust ja väikesi kirgastushetki.

Lauri Sommeri neljanda luuleraamatu leheküljed on nummerdamata ja punased, sisukorda raamatul pole. Küllap taotleb niisugune lahendus muljet millestki orgaanilisest. Disainiesemena näeb Ramo Tedre piltidega raamat ilus välja, aga tekstide verekarva taust kipub lõpuks silmi väsitama. Kaanekujunduses on kasutatud haidade, Põhja-Ameerika indiaanlaste tootemisammast: valik viitab ilmselt autori põlisuse-sümpaatiale ja tekitab igasuguseid seoseid.

Näiteks: kui tootemisammas meenutas kogukonnale muu hulgas eelnevaid põlvi ja nende lugusid, siis Sommer mõtiskleb oma tekstides olnud põlvkondade (eeldatavast) rahust ja tarkusest. Viieks osaks jagatud raamatu IV osa ongi pühendatud konkreetsete kallite surnute mälestusele.

Sommer on ilmsesti soovinud luua helgesuunalist ja leebivat luulet. Ta tahab olla elutark ja seda tarkust teistelegi jagada. «Palun, ära muretse, tule edasi saladuse jälil,» kirjutab ta. Uku Masingut oma suureks õpetajaks pidavale noorele mehele meeldib ilmselt ka kujutlus iseenesest kui õpetajast.

Nii mõndagi teksti kannavad vanad head, luule geenivaramusse kuuluvad teemad: looduse ja meeleseisundite seosed, jääva/kaduva pinge, eheduse otsimine lapsepõlvest, argielu transtsendentsihetked. Lisaks lindudele, kellele ka pealkiri viitab, korduvad kujunditest näiteks mitmesugused puud, kuldvits, linnud, laps, uni, helbed. Malbete ja ootuspäraselt sujuvate kujundite kõrval on autor siin-seal teinud ka nihestustööd ja otsinud tavatumaid väljendusi: väikese tavaluulelise epifaania järel, kus «Igavene vaatas meid teineteise läbi / ja kiikas edasi tulevikku», nendib ta, et «selliste hetkede leil / jääb käima mööda maad / kohtama ja aitama tulevasi teelisi». Samas luuletuses esineb autorile iseloomuliku semulikkusega ka «Emps», teisal aga «vajub taeva» Jeesus, kellest on omamehelikult saanud «see kutt kapadooklaste ikoonilt».

Raamatu parimad tekstid loovad leidlikke analoogiaid ja toovad välja seiku, mis tunduvad ühtlasi nii kummastavad kui ka loomulikud. Nii näiteks lõikab autor kreeki, mille «sassikasvand võra» meenutab talle «eluaeg vaevelnud inimese hinge».  Luuletuses pealkirjaga «Revers» kujutleb poeet, kuidas õitsev loodus kasvaks justkui tema hingeliste kannatuste arvel.

Ilus mõte oma tumedama poolega kohtumisest ja oma «hirmude allika» embamisest hoiab koos selle aasta Liivi preemiale kandideerinud luuletust «***Magasin yksinda metsatalus». Sommeri tekstides tärkab õnnestunud kujundeid, mis tekitavad oma heatahtlikkusele vaatamata kerget kõhedust: «Peotäis maasikaid tuleb / yle õhtuse aasa tuppa: / palun, vanakesed. / Nyyd õitseb jasmiin ja las olla punased teie suud.»

Mõnes tekstis püüab luuletaja liigutavalt justkui soovmõtlemisega kõike rahusse ja sõprusse lausuda: «sõbrad õitsevad -- floksid, päevalilled... /---/ rõõmustavad, et on elus ja tagasi koduõhus pärast / ohtlikku operatsiooni –- Veerakõnõ Saat-sõh...» 

Alatasa tuleb ilmsiks seisukohti, mis on eesti luules mõnusasti elutsevale süva-taotlusele (ehk diibile) iseloomulikud: kõrvalt vaadatud inimesed on «õigemad kui avalikud», maaelu on ehe elu, külaelanike nali on terve, kultuur aga «võitlev ja võõriti lõimitud kera», mis vihiseb mööda. Ilmselt tahab autor siin kultuuri kitsalt defineerida – muidu peaks ta ju aru andma, et seesama süva ja ehe on võimalik vaid «võõriti lõimitud kera» tõttu ja selle sees.

On nendinguid, mis ei mõju eriti värskelt, näiteks religioonihõngulisi tõiku: «ja kõik, kellega Sa tuhandel / võimalikul ja samaväärsel viisil oled koos,/ oled Sa koos nendega / vaid tänu sellele, mis hõljub te kohal». (Siin on tegu väikese süntaktilise järjepidetusega; mõnes kohas on autor kasutanud järjepidetult ka komasid, pannes mõtlema, et ehk taotleb ta nõnda inimlikku puudutust.)

Õpetlik ja mõistev hoiak võtab aga triviaalse kuju luuletuses, mis algab: «Lugeda «Kroonikaid» / nagu boddhisattva / täis vaikset ja isetut kaastunnet / vaesed kiitlevad kolbad, hullunud musklid, / hämmastavad persed, rallivad rinnad, / millelt liha nagunii närtsib». Kas Sommer usub siiralt, et säärast käibetõde on mõtet kirja panna? Tore on vast mõelda enesest kui kirgastunust, aga kas Sommer ei arva, et need, kellele ta suureliselt kaasa tunneb, mõtlevad ehk põhjalt samamoodi?

25 aastat tagasi kirjeldas sakslane Peter Sloterdijk valgustatud küünikuid, kes teavad väga hästi, mida nad teevad, ent teevad seda ikkagi. Kas Sommer ei arva, et kui «Kroonikas» figureerijailt küsida, mis on elu püsiväärtused, siis vaevalt neist keegi oma ilusat tagumikku nimetaks? Samas ei usu ma, et Sommer kuuluks ise küünikute hulka, kes kirjutavad klišeelikku meediaühiskonna kriitikat lihtsalt seetõttu, et see peale läheb.

«K. L. ja N.» tekitab ilusate looduspiltide kõrval mitmeid küsimusi. Mida ikkagi teha, kui usud end olevat kirkuse ja tarkuseterani jõudnud? Kas on õigem seda õpetlikult kuulutada või eeldada, et lugejagi pole rumal? Ehk on elutarkuse-hoiakus hoopis enesesisendust? Luulest saab siis justkui palve, mida korratakse lootuses, et nõnda hakkabki vägi toimima: ma mõistan, ma mõistan, ma mõistan.

Raamat

Lauri Sommer

«K., L. ja N.»

Räestu Tiiva-

alune, 2008